Olen 28-aastane naine kes vaevleb juba vähemalt viimased 4 aastat sügava depressiooni käes. Kui esmakordselt psühhiaatrit külastades see diagnoos pandi siis sain pool aastat ka antidepressantide ravi, aga sellest justkui abi polnud. Arst soovis mind haiglaravile panna, aga leidsin, et see oleks ehk liiga ekstreemne ja otsustasin et püüan ise hakkama saada. Paar aastat hiljem proovisin uuesti antidepressantide kuuri (pool aastat) aga see läks ka täiesti tühja auku. Siis mõtlesin, et pean kuidagi ilma keemiata hakkama saama, näiteks trennis käies või eneseabi raamatuid lugedes, aga ka see ettevõtmine jäi pooleli kuna rahaline seis sundis välismaale tööle minema. Mitte et see takistaks kuidagi kummagi asjaga tegeleda, aga kodust eemal olles on lihtsalt nii raske motivatsiooni leida. Domineerivaks mõtteks on iga päev koduigatsus ja kõik muu tundub teisejärguline. Nüüd istun endiselt siin ja unistan sellest kuidas ühel päeval on mu rahaline seis piisavalt hea, et kodumaale naasta ja oma tervise eest hoolitsema hakata.. Aga tean et sinna on veel tugevalt 2-3 aastat aega.. eeldusel, et Eestis selleks hetkeks üldse olukord nii oluliselt paranenud on, et saaks koju tulla ja sinna jäädagi.
Minu põhiprobleem on pidev masenduses olek.. Püüan teadlikult ennast positiivseks sundida, aga esimese pisemagi tagasilöögi peale läheb tuju totaalselt nulli ja kogu maailm vajub hetkega mulle selga. Mu taluvuspiir on peaaegu et olematu.. ütleme nii, et "süütenöör" on pommi taga ainult aimatav. Loomulikult ei saa ma endale sellist käitumist lubada, et ütlen aga kõik välja mis iganes mu tasakaalust väljas aju mõtleb, seega sunnin ennast keelt hammaste taga hoidma ja naeratades kõik löögid vastu võtma. Aga seesmiselt põlen nii, et tunnen et süda läheb sõna otseses mõttes kohe lõhki. Eriti ärritab mind igasugune ebaõiglus loomade aadressil. See on teema, mis on minu jaoks kõigist probleemidest kõige suurem, sest armastan loomi lihtsalt nii palju.. võib öelda, et nende heaolu läheb mulle rohkem korda kui inimeste oma, sest nagu Alari Kivisaargi ühes oma intervjuus ütles, on inimesel võimalik enda jaoks ise midagi ära teha aga loomad on kaitsetud ja vajavad seda, et inimene nende eest hoolt kannaks. Mida aeg edasi, seda rohkem ilmub kõiksugu loomade väärkohtlemise teemalisi artikleid ja sellest omakorda läheb minu enesetunne üha hullemaks. Ei tasu öelda, et ära siis loe neid artikleid või et sellist negatiivsust ei peakski üldse avaldama, sest teema ees silmi sulgedes ei muuda me seda olematuks. Minu küsimus on konkreetselt selles, kuidas selle valuga toime tulla, mida loomade väärkohtlemise juhtumid põhjustavad? Kuidas leida endas jõudu ja tahet sellises maailmas edasi elada? Sest iga kord mõnd sellist juhtumit kohates, käivad just sellised mõtted minu peast läbi. Milleks sellises maailmas üldse eksisteerida? Maailmas, mis on täis kurjust ja inimese enda poolt põhjustatud ebaõiglust. Loodusekroon või asi.. ainus kes sellesse maailma ei sobi, ongi inimene ise!!! Kui mul poleks peret (ema, õde, vend), siis oleksin sellest ilmast ilmselt juba lahkunud, aga soov neile mitte haiget teha on see, mis takistab mind seda ette võtmast. Kui lähtuksin ainult iseenda rahulolust, siis läheksin ära, aga nemad pole ka sellist valu, mis minu lahkumine põhjustaks, millegagi ära teeninud. Seega loodan, et ehk on teil mulle mõni kasulik nipp anda, kuidas selle kõigega toime tulla. Sõpru mul enam pole. Sellest ajast kui depressiooni langesin, hoiavad inimesed minust pigem eemale, sest keegi ei taha selliste "mustade" mõtetega kokku puutuda. Inimestele meeldib uskuda, et maailm on tegelikult ilus ja hea ja parim viis selle uskumuse säilitamiseks, on kõikvõimalike probleemide ees silmad lihtsalt sulgeda, teeseldes, et probleemi ei eksisteeri. Tean, et ma olen hetkel pisut ekstreemselt meelestatud, aga samas ei näe põhjust ka midagi ilustada kui asjad ongi just nii nagu need mulle paistavad.
Teie mõistvale ja kaastundlikule kollektiivile palju edu soovides
Karmen
Mul on hea meel, et jagasite siin oma mõttemaailma ja kurb on ka, et olete vähe kohanud mõistmist. Olete väga tundlik ebaõigluse, kurjuse, valu suhtes, ka selle suhtes, mida tehakse teistele, abitutele, loomadele. Meelsamini põgeneksite selle valu eest, iseenda elu hinnaga. Teile näib, et teised ei mõistagi seda, mis teis toimub või eitavad maailma mustemat poolt, nad ei taha näha inimeste poolt põhjustatud halba. Teie usute, et pole põhjust rahul olla seni, kuni on olemas keegi, kes kannatab, seetõttu on täieti ebaõiglane tunda ka rõõmu, näha maailmas midagi ilusat ja inimestes head. Teile näib, et teised on eksiteel, eiravad neid olulisi asju, mis teile väga korda lähevad.
Kõik see kurnab teid, tunnete oma jõuetust end mõistetavaks teha, midagi muuta, laskute masendusse. Küllap oli nii, et ravimid ei aidanud, sest see ei muutnud seda maailma taju, seda, kuidas asju näete, st valu põhjus jäi alles.
Ma ei arva, et te eksite. Nii ju ongi, et maailmas on palju ebaõiglust, valu, kannatusi. On neid, kes selle pärast südant valutavad ja neid kes on muretumad. Kuid usun, et maailmas ongi palju erinevaid värve, halva kõrval head, st üks ei välista teist. Selle maailma „mustema“ poole kõrval eksisteerib palju helget ja head. Üks ei välista teist. Ebaõiglust ja kurjust põhjendatult tunnetades on siiski alles ka õiglust ja headust. Kas võib olla, et need, kes teid lõpuni ei mõista, on teadlikud küll maailmas valitsevast halvast poolest, kuid nad näevad ka positiivset. On inimesi, kes keskenduvad sellele, mida nad saavad teha ja sellega, mille ees nad tunnevad jõuetust, püüavad end säästa, et jätkuks jõudu selle jaoks, milleks nad suutelised on. Ehk siis nad ei eita, et maailmas on palju halba, nad ei tegutse selle mõtteviisi vastu, nad püüavad maailma muuta paremaks teisel viisil, keskendudes positiivsele, selle kaudu vähendades negatiivsust ja halba.
Mida ma öelda tahan on see, et vastandumine võib luua pettumusi ja viha. Paljud nähtused eksisteerivad samaaegselt ja võidelda tasub sellega, mis on jõukohane. See, kui me ei jaksa kogu maailma valu muuta, ei tähenda, et me seda ei näe või heaks kiidaks kurjust. Vahel tuleb leppida sellega, mida ei saa muuta, et säästa end selle jaoks, mida saame teha.
Mõtlete palju teise heaolule, oma lähedastele. See on tõesti tunnustust väärt. Seejuures on tähtis ju ka teie enda heaolu – teiste pärast muretsemine võib olla ka rõõm, mitte vaid kannatus. Teistel on hea siis, kui teil on hea. Kuidas oleks pakkuda rõõmu oma lähedastele seeläbi, et hoolitsete iseenda vajaduste ja heaolu eest. Teil on õigus olla õnnelik ja tunda rõõmu kas siis, kui maailmas on veel keegi, kes vajab abi ja on õnnetu. See loob eelduse, et saate seda heaolu ka teisteni viia, see annab teile jõudu seista ebaõiglusele vastu. Kui olete kurnatud, siis te ei saa aidata teisi, kes teid vajavad.
Seega tahan öelda kui tähtis on teie enda hea tunne. Kas on midagigi, mis teile rõõmu teeks, millega rahul saaksite olla. See võib olla pealtnäha iseendast mõistetav pisiasi, kuid ikka on see tähtis, et see nii on. On see töökoht, mis teil on, see mida teete ise hästi, on see kellegi naeratus teile või teie enda viis, kellelegi heameelt valmistada , mõni loom või inimene, kes abi sai või mõistmist koges. Te teete ju igapäev midagi selleks, et oleks headust rohkem ja see on ju väärt rõõmustamist!
Lubage endale mõelda enda heaolu peale. Igal inimesel on õigus oma heaolu eest seista, iseenda heaks midagi teha. Teie ise olete üks osa maailmast, kelle heaolu on tähtis ja seeläbi saate pakkuda head ka teistele.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
