Olen 33 aastane, olen elanud koos oma elukaaslasega 12aastat, meil on 3 last. Ma pole oma elukaaslasega juba vähemalt aasta aega enam elanud normaalset pereelu. Vahekorras pole me olnud ka juba jupp aega, ma isegi ei kannata kui ta mind puutub. Viibisin 2 kuud kodunt ja oma peres eemal ja lootsin, et see muudab midagi, kuid mingit muutust sellest ei tulnud.
Olen ise hästi närviline, olen võtnud juba aastaid antidepressante, kuid lõpetasin nende võtmise mõned kuud tagasi. Mul on jäänud selline tunne, et mul oleks nagu mingi tähelepanupuudus vm. Sest kui ma nt. Närvi lähen siis ma kipun kohe eriti kõva häälega ropendama ja räuskama, et ikka kohe kõik kuuleksid ja näeksid.
Aga milles siis ikkagi seisneb minu mure, ma arvan, et tahaksin oma mehest lahku minna. Aga kuna me elame koos minu vanematega, mina tööl ei käi siis on esimene häda see, et meil poleks mingit sissetulekut. Teine asi on see, et kui olen vahest midagi sellist oma mehele maininud, siis ta hakkab kohe ähvardama mind sellega, et ma ei hooli oma lastest ja mul pole üldse raha ja et tema laseb mu vanematel mind tänavale visata, võtab ära mu lapsed, auto ja kõik muud asjad ja ilmselt seetõttu pole ma ka julgenud mingeid samme astuda. Kui ma ootasin oma esimest last siis ta juba ütles mulle, et ma ei oska nii kui nii lapsi kasvatada ja tema peab niikuinii kõike tegema.
Ma kipun muidgi ka kõiki ja kõike halvustama, kuigi ma ei mõtle tavaliselt neid asju tõsiselt, siis meeldib mul teiste, eriti oma pere ees seda teha.
Mu oma vanemad on mind kogu mu elu alavääristanud ja öelnud, et ma olen saamatu ja ei oska mitte midagi ja ega mu meeski nendest ei erine selle poolest. Mul pole peaaegu mitte ühtegi sõpra, sest mu vanemad pole kunagi mu sõpru sallinud ja on nad alati eemale peletanud.
Tegelikult hakkan ma ka ise juba arvama, et võibolla ma tõesti ei kõlba emaks ega üldse mitte millekski, sest ei ole mul hobisid, sõpru ega mitte midagi.
Mida ma peaksin tegema oma eluga, palun aidake ja andke keegi nõu. Sest ma tunnen , et ma lihtsalt ei suuda enam. Kuidas ma peaksin ennast ja oma elu käsile võtma ja oma elu muutma, sest ma ise ei oska seda teha. Kas pean tõesti kogu oma praeguse ja senise elu maha jätma ja kuskil uuesti üksinda alustama....
Aitähh
unustasin lisada, et iga asi ajab mind kohutavalt närvi, mille peale hakkan ma ka laste peale karjuma ja neid sõimama. Olen tõesti mitmeid kordi mõelnud, et lahkun kodust ja jätan kõik maha, sest ma arvan, et mu lastel oleks ilma minusuguse närvihaige värdjata parem.
Näib, et olete pikaajalise mõju tulemusena ka ise omaks võtnud, selle, et te ei saa hakkama, olete sobimatu jne. Kui seda pidevalt sisendada, siis ei alandab enesehinnangut, teie usk endasse on kõikuv. Kui te reageerite pingelistes olukordades teise halvustamise ja sõimamisega (see on verbaalne agressiivsus), see on loomulik reaktsioon halvale enesetundele. Samuti on see loogiline tagajärg sellele, mida olete ise elu jooksul kogenud, nii on teid ennast koheldud (alavääristamised) ja te ei oska teisiti oma sees toimuvat väljendada.
Hea meel on lugeda, et soovite oma elu muuta. Kuigi võib seletada teie reaktsioone ja praegust olukorda varasemalt kogetuga, saate ikkagi vaid teie ise oma elu muuta. Te võite olla pahane, pettunud, sh nii teiste kui enda peale, kuid nüüd on oluline võtta täis vastutus oma reageeringute eest endale. Teie saate öelda halvasti teisele ja teie saate seda ka mitte teha. Teie saate põgeneda praegusest elust ja loota, et teie elu muutub seeläbi paremaks. Kui te võtate aga kaasa samasuguse suhtumise endasse ja halva enesetunde korral reageerita samamoodi nagu praegu, siis jäävad ka samad probleemid teile alles, häid suhteid on raske luua.
Halb enesetunne, pole keelatud. Seda peate saama kindlasti väljendada, mida tunnete ja kogete. Kui te olete millestki häiritud, siis on teie õigus seda väljendada ja teie vastutus seista oma vajaduste eest. Kuid seda tuleb teha viisil, mis ei solva teisi. Selleks sobib suurepäraselt aus ja avatud viis eneseväljendamiseks, so mina-keel. Nt: ma tunnen end vajaksin rohkem märkamist, tähelepanu; ma olen kahtlema hakanud, kas jätkata meie kooselu; mulle ei meeldi see viis, kuidas sa minuga räägid, see on mulle alandav jne. Need on vaid mõned näiteid. Mida teie konkreetses olukorras saaksite öelda, tuleneb teist, teie vajadustest ja tunnetest. Tähtis on see, et räägite mõjust endale, oma mõtteid ja tundeid ja jätate välja kõik, mis on teiste suhtes ründav ja halvustav. Sellisel viisil suhtlemine aitab ka saada teadlikumaks iseendast ja tõsta eneseväärikust.
Teie võimalus praegust elu muuta, on hakata rääkima enda jaoks olulisi asju, kuid tehes seda senisest teisiti. Loomulikult ei muutu teie elu ja suhted kohe, sest, mis on kaua kestnud, selle muutmiseks on vaja püsivamalt teisiti toimida. Usun, et muutusteks on vajalik alustada suhtumisest endasse, leida selgust selles, mida elus peate oluliseks, lähtuda sellest. Praegu reageerite peamiselt sellele, mida teie vanemad ja teie mees teile sisendavad. Kui soovite olla osaline oma laste elus, peate end jaoks oluliseks olla ema, siis tehke otsused sellest tulenevalt. Suhete muutmine mehega ei ole kindlasti kerge. Rääkige mehega sellest, kas sooviksite jätkata nagu seni või sooviksite muutust. Ainult ähvarduste sunnil jätkates kooselu ei ole kindlasti probleemide lahendus. Saan aru nii, et mees ei soovi teie lahkumist. Arutlege koos, kuidas edasi toimida. Kirjeldate, et viimane aasta on olnud raske. Meenutage, mis on veel muutnud, mis on olnud varem hästi, mida kumbki saaks teha, et suhted oleks paremad. Kui tõesti selgub, et kasvõi üks teist ei taha jätkata, pole jäänud alles seda head, millele toetuda, kui tunnete jätkuvalt, et te olete vaid veel hullema kartuses koos, siis targem leida koos lahendusi oma elu eraldi elamiseks. Kuid see ei tähenda kindlasti, et peaksite loobuma ema rollist. Teie lapsed vajavad just teid, teie olete oma lastele ainus ema, isegi, kui te ei tunne end alati hästi ja pole rahul endaga, on tähtis, et olete piisavalt hea ema ja nende jaoks olemas.
