Mul on väga tõsine mure. Juba mõnda aega tunnen, et ma ei salli oma last. Kõik hakkas sellest, kui ta sündis. Alguses olid mured lapse kaaluga(liiga väike oli aga õigeaegne), siis gaasid, hambad, see et ta ei maganud korralikult(tihti ärkas iga tunni järel või ka 15 minuti järel), peaaegu terve päev tahtis tissi(olid poole tunnised pausid, peale kolmandat kuud hakkasime andma rinnapiimaasendajat ja lutti, sest ma enam ei suutnud). Tekkis ka vastikus rinnaga imetamise vastu, ma siiani ei saa aru kuidas naised seda teevad. Laps on praeguseks 1,5-aastane. Väga klammerduv, jonnib palju, igasuguste tegevuste tavaline nähe on kisa(kärus sõitmine, hambapesu, magamaminek jms). Lapse mõistusega peaks kõik korras olema, sest oleme neuroloogi ja isegi ajukirurgi järelvalve all. Kõikide uuringute järgi on asjad korras. Lapse arusaam elust on põhimõtteliselt see, et emme peab kogu aeg temaga olema, isegi teise tuppa, WC-sse minemine on raske, tavaliselt tuleb ta kohe mulle järgi ja nutab. Isa on ka oluline loomulikult, aga mina olen temaga päevad otsa ikkagi üksi, isa tuleb alles õhtul, siis peame me mõlemad temaga olema kogu aeg. Üksi kodus olles õnnestub vahest natuke koristada, aga põhimõtteliselt nii kui midagi on vaja teha, näiteks nõudepesu, siis laps ripub jala küljes ja viriseb. Ja probleem ongi selles, et ma tunnen, et ma enam ei jaksa, vahest tuleb isegi tülgastus peale kui ta mulle jälle sülle tuleb. Öösiti oma voodis ta loomulikult ei maga, sellest katsetusest me loobusime kui ta oli 10-kuune, sest ma enam ei jaksanud tema voodi juures käia. Probleem on ikkagi alles, sest isegi meie vahel magades ta ärkab öösiti ja vahest on lihtsalt üleval paar tundi, tihti karjub, mõnikord tundub et valust, kui hambad tulevad või gaasidest aga enamasti me lihtsalt ei saa aru. Isegi süles kui ta ka jääb magama, siis teda on raske voodisse panna, tihti ta ärkab ja jälle hakkab kõik pihta.
Käin vahest kinos, trennis või sõbrannadega olen koos. Trennis käisin 3-korda nädalas, praegu enam ei jaksa lihtsalt, teised tegevused on umbes kuus korra-kaks. Isegi 3 tundi kodunt eemalolekut on mulle vähe ja tihti tunnen, et ei tahagi enam koju minna. Enda jaoks aega on ülivähe, sest laps ei taha õhtuti magama jääda, vahest juhtub, et ta jääb kell 22 magama, aga siis on terve öö rikutud, nutab tihedamini kui tavaliselt. Mul on tekkinud tõsised unehäired, neid oli ka enne lapse sündi aga pigem stressirohketel aegadel, näiteks töömured jms. Ma lihtsalt jälestan ööd, sest tean et jälle magada ei saa, ma viimased paar kuud praktiliselt ei magagi, kuskil kolme ajal üritan voodisse jõuda(selleks ajaks on laps ärganud juba vähemalt 3 korda ja nutnud, vahest umbes 5-6 minutit, vahest pool tundi), siis ka und ei tule. Hommikul ma ei taha enam ärgata, sest siis hakkab jonn ja häda jälle pihta. Ma olen püüdnud viimased pool aastat olla positiivne, päeval isegi vahest tundub juba, et elu läheb paremaks. Meil on ikka lõbus ka ja mängime, väljas saame ka käidud kuidagi, külas eriti mitte, sest siis on garanteeritud, et ta ripub mul küljes, mina liikuda ei tohi ja WC-sse pean ta kaasa võtma. Üks sõber tal on, kellega ta saab mängitud ja siis ta on vabam aga mina pean ikkagi olema silma all või istuma ühe koha peal. Ja nüüd viimane kuu aega ma tunnen, et enam ei taha, enam ei jaksa ja enam ei suuda. Nii kõrini on. Kardan, et kui lähen kodust eemale puhkama näiteks nädalaks, siis ma enam ei taha iialgi tagasi tulla. Mul on olnud kunagi ammu depressioon ja ausalt öeldes ei tunne ma, et praegu oleks tegu sellega. Ma ei ole apaatne ega ükskõikne, kindlasti mitte masenduses. Mees on alati aidanud, ise palju öösiti üleval istunud koos lapsega, meie suhted on isegi paremad peale lapse sündi, oleme vahest rääkinud ka sellest, mida tunneme aga ausalt öeldes ei ole ma talle julgenud tunnistada, mida ma tegelikult tunnen. Tülgastus oleks vist kõige õigem sõna. Olen lihtsalt öelnud, et raske on ja ei jaksa enam seda kisa kuulata ja teda süles kussutada nagu beebit. Ma ise loodan, et see vastikus on pigem selle vastu, et ma oma lapsega peaaegu kogu aeg olen koos. Rahaliselt pole mõledav ka hoidja ega lastehoid. Ainuke abi on ema, kes meil kord kuus käib, sest ta elab kaugel. Siiski ma ei taha olla täis viha aga ma ei oska midagi teha, et seda ei tekiks. Iga kord kui ta kasvõi piiksugi teeb, ma tahaks teda lüüa. Tahan olla oma lapsele hea ema ja teda hoida ja lohutada, aga ma ei suuda. Mida teha?
Teie kirja lugedes tundub mulle, et selleks, et te üldse jaksaksite olla emme, tuleb teil õppida seisma oma vajaduste eest. Kui tunnete end kurnatuna ja lapse vastu tülgastust, on lihtne tekkima ohtlik käegalöömine, mida ka kirjeldate: te olete justkui kohal, aga tegelikult ei jaksa, ei taha. See on halb olukord teile mõlemale. Lapsel on vaja ema, kes piisavalt hoolib ja lapse jaoks kohal on. Emal endal on hädasti vaja iseend, kes lapse kõrval ei unusta ka enda vajadusi. Energiat on igaühel piiratud hulk, seetõttu on kindlasti vaja seda taastada.
Väikese lapse eest hoolitsemine nõuab palju energiat ja kannatlikkust. Paljud emad, kes on 24/7 lapse hooldajad, jõuavad lõpuks läbipõlemise äärele. Asi ei ole selles, et need emad ei armastaks oma lapsi, vaid selles, et igal inimesel on hädavajalik kõigi muude rollide kõrval olla ka lihtsalt mina ise. Ka teil on ilmselt hädasti vaja regulaarselt puhata, olla eemal kõigist kohustusest, mida emaksolemine kaasa toob. Paar korda kuus selleks on tõsiselt vähe. Kui vastutus on põhiliselt vaid teil, kasvab pinge liialt suureks ja võib lõppeda sisemise läbipõlemisega ja kirja lugedes tekib mul hirm ka teie lapse turvalisuse pärast. Kui suhe mehega on hea, siis peaksite kindlasti tema appi paluma, rääkima talle, kuidas ennast tegelikult tunnete. Ka teie ema harvasti külaskäigust võib olla kasu, kasutage seda võimalust. Kuidas saaksite vahelgi käia sõpradega väljas, üksipäini mere ääres jalutamas, vms? Midagi tuleks siin kindlasti välja mõelda. Lapsest eemalolek (mõistlikul hulgal) ei tähenda kindlasti seda, et te temast ei hooli, vastupidi, just nii seisate selle eest, et jaksaksite emana olla oma ülesannete kõrgusel. Kui sotsiaalne võrgustik, mille abil endale hõlpu anda, puudub, tuleks tingimata mõelda, kuidas see luua. Lastega sõbranna või naabritädi või veel keegi – olge loov variantide väljamõtlemisel, samas mõistagi ka lapse vajadusi (eelkõige turvalisust) silmas pidades.
Laps kasvab üles paljuski selle sära valguses, mida ta näeb peegeldumas oma ema silmades, ja see on emaarmastuse sära, mille toel laps kasvab ennast väärtustavaks inimeseks. Teie laps näeb teie silmades tülgastust, tüdimust, väsimust – ja kõik need tunded on ka teie lapse sees. Kui mängite lapsega koos lihtsalt sellepärast, et „mina olen ju lapsega kodus, ma pean seda tegema“, või kui laps öösel ärkab, siis kussutate teda samuti väsinult-tülpinult, siis on tulemus tegelikult igat pidi null. Mõlemad jääte ilma lähedustundest, ehedast kontaktist, koosolemise, rõõmust, mõlemad tunnete ennast väärtusetuna, kuigi erineval põhjusel.
Emmed ei pea lapsega päevad läbi mängima, varsti on laps arenguliselt valmis emast tasapisi eemalduma. Samal ajal on ema lähedalolek endiselt tähtis ja selle pidev kontrollimine, kas emme ikka lähedal on, kuulub asja juurde. Kui teie laps igasugusest üksiolekust järjekindlalt keeldub ja teisse lausa klammerdub, on see märk sellest, et olete füüsiliselt küll lapse juures, kuid teie mõtted uitavad mujal. Lapsele on vaja reaalset, tegelikku kontakti. Kvaliteetaeg on küll äranämmutatud sõna, kuid siiski on tõsi, et lapse arengule ja teie suhtele lapsega (ja igale suhtele) on võrratult parem ehe lühiaegne kontakt kui kontakti teesklemine päevast päeva. Püüdke saavutada olukord, kus on võimalik emotsionaalne kontakt lapsega – see on lapse arenguks hädavajalik, selle toel laps ju kasvabki. Samas, mõelge enda vajadustele, sest nii seisate te ühtlasi oma lapse vajaduste eest – muidu ei jaksa. Kui teie enda olulised vajadused saavad suures piires kaetud, on teil kindlasti jälle energiat ja tahtmist lapsega koos olla – armastavalt koos olla. Lapsele on vajalik teie siiras osalus tema elus.
1,5-aastane laps peab kindlasti magama oma voodis. Paigutage lapse voodi abieluvoodi kõrvale käeulatusse, et saaksite voodist tõusmata last patsutada-silitada, kui ta nutma hakkab.
Vahel juhtub, et lapse sünd toob kaasa lapse vanemate enda varase lapsepõlve aktualiseerimise. Kui teie oma varases lapsepõlves olete kogenud midagi traumaatilist, siis võib ka see praegu teile mõju avaldada. Juhul kui see on teema, peaks sellega tegelema psühhoteraapias.
14 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
6 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
