Tere! Seline mure, et läksime elukaasalsega pärast 13-aastat kooselu lahku, peres kasvab 3,3-aastane laps. Asi on väga värske - mees ei ole veel oma asju kodunt välja kolinud, kuid elab juba nö uue partneri juures. laps juba esimesel õhtul uuris, et kus siis issi on - mida sellises vanuses lapsele öelda? Kuidas teda võimalikult vähe traumeerida? esialgu oleme kokku leppinud nii, et mees tegeleb lapsega võimalikult palju ka edaspidi - käivad ujumas, ehk kusagil mängimas, üritab ka ehk siis meie vanas kodus lapsega õhtuti tegeleda, aga siis ta ju lahkub - mida siis lapsele öelda, kuidas asja selgitada? Ei oska ise kohe üldse veel seisukohta võtta. Esimesel ööl, kui olin lapsega kodus üksi, siis ei jäänud laps magama, nuttis ning tuli minu kaissu, kuigi siiani on oma toas ja voodis maganud - eks ta tajub pingeid ja halba õhkkonda, mis kodus on juba mõnda aega valitsenud ning see mõjub ka tema meeleolule. paluks nõu, kas ja kui palju üldsele lapsele rääkida sellest, et ema ja isa ei ela enam koos. Uuel partenril on samuti väike tütar, arvasin ise, et niipea veel ei peaks meie laps sinna uude koju minema, kus võõrad ees - las algul harjub uue elukorraldusega ning siis jooksvalt vaatame. Kas see on õigem lähenemine? Tänan juba ette vastuse eest!
Kui peres toimub midagi olulist, mis puudutab pereliikmeid emotsionaalselt, siis on väga oluline ka lapsele sellest rääkida ehk anda lapsele toimuva kohta sõnad. Lapsed on tundlikud ja tajuvad pingete ning muutuste olemasolu väga hästi. Kui neil aga puuduvad sõnad toimuva kohta, siis võivad nad hakata füüsiliselt väljendama seda pinget, mida tajuvad. Füüsilised reaktsioonid võivad olla erinevad - muutunud või probleemne käitumine, haigused, öine voodi märgamine, kõhuvalud, söömise või magamise probleemid jne. Selleks, et laps ei peaks hakkama füüsiliselt reageerima on vajalik ka lapse aktiivne kuulamine tema võimalike emotsioonide korral või tema küsimustele vastamine.
Üldiselt võib öelda, et väikesed lapsed võtavad selliseid muutuseid nii nagu need on. Täiskasvanud oskavad muretseda tuleviku pärast ja kõige muu pärast, mis ei ole siin ja praegu. Lapsele on tähtis teada, et isa ja ema on tema jaoks ikka olemas ja tema saab armastada mõlemaid vanemaid nii nagu enne. Lapsele on vajalik lihtsate sõnadega rääkida sellest, kuidas asjad hetkel on. On üsna tavaline, et lapsed hakkavad end süüdi tundma ja näevad ennast muutuste põhjustajana. Näiteks võib laps uskuda midagi sellist, et issi läks ära, kuna ta (laps) ei koristanud oma mänguasju ära ja issi väsis näiteks pahandamisest ära. Seetõttu on hea rõhutada lapsele, et issi äraminek on emme ja issi vaheline asi ja see ei ole kuidagi seotud lapsega. Lapsel on hea teada, et issi tahab temaga ikka koos olla.
Lapse eest ei ole vaja varjata tundeid ja probleeme. Laps võib näha ja tajuda, et ema on kurb või vihane, kuid tal võiks olla kindlustunne, et ema ja isa saavad abi kui vajavad. Lapsel on vaja tunda, et vanemad saavad hakkama, isegi kui lahendust veel ei ole näha. Lahutuse puhul on oluline, et vanemad ei varjaks liigselt laste eest toimuvat, kuid samas võtaks vastutuse oma tunnete eest. Lapsele mõjub väga halvasti, kui üks vanem hakkab teist kiruma või kritiseerima. Mehe ja naise lõpetamata asjad on paarisuhte teema ning see tuleks maksimaalselt hoida lahus vanemlikust suhtest, mis peab jääma kestma ka siis, kui paarisuhe lõpetatakse. Paarisuhet võib pidada lõpetatuks siis, kui enam ei esine viha, kättemaksu soovi, tülitsemist jne. Paarisuhet ja vanemlikku suhe tasub teadvustada eraldi. Paarisuhte emotsionaalne lõpetamine võib võtta pikalt aega, kuid sellega seotud jutuajamised võiksid toimuda paaril omavahel ja ilma lapseta. Kõigele, mis puudutab last ja perekonna toimimist üldiselt, tasub anda sõnad.
Tihti on sellises olukorras, kus lahutuse otsus on väga värske, lastele palju raskem rääkida, kui lastel seda kuulda. Lapsed küsivad oma süütuid küsimusi, mille kuulmine võib olla pigem vanematele valus. Lapsed kohanevad tavaliselt sellega, millega vanemad kohanevad. Kui vanemad on kurvad, siis võivad hakata lapsed neid hoidma või nende tundeid väljendama. Sel juhul peaks vanem oma tunnetest rääkima ja ütlema, et see on turvaline ning vanem saab hakkama ka siis, kui tunneb tugevaid tundeid. Lapsed võivad hakata magama vanemate kaisus, sest nad hakkavad muretsema vanemate pärast.
See, kas laps peaks isa uue naise ja tema lapsega kohtuma, sõltub kõigi osapoolte sisetundest. Kui teile tundub, et selleks on liiga vara, siis küllap nii ongi. Usaldage oma sisetunnet ja rääkige lapsega nii ausalt ja lihtsalt, kui oskate. Lapsega vesteldes hoidke lihtsalt meeles, et lapsel jääks õigus hästi suhtuda mõlemasse vanemasse, sest ta vajab armastada mõlemaid.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
