Tere!
Olen 40. a naine. Mure on selles, et mul on eluaeg olnud nõrk tervis (küll hormonaalsed häired, küll kroonilised hingamisteede põletikud, küll muud naistehädada jne), lapsena olin haige kõikidel koolivaheaegadel. Tean, et mu tervis on nõrgem kui teistel (nt kurnaval reisil, kui ei saa piisavalt magada, võin haigestuda). Kuna mitmed tervisehädad sageli tunda annavad, võtan oma tervist küllaltki tõsiselt, st uurin oma haiguste kohta ise internetist. Mõnikord on arstid olnud häiritud mu huvist, kui esitan neile spetsiifilisi küsimusi, aga neil pole soovi (aega) mulle asju selgitada. Nüüd tegi perearst vereproovi ja üks näitaja on alla normi. Ta ütles, et muretseda pole vaja, elage aga edasi, edasisi uuirnguid pole vaja. Mina siiski muretsen, kuna arst ei teadnud, millega näitaja kõikumist seletada. Ka on mul teatud kehalised sümptomid. Ma sooviksin küsida, kas olen hüpohondrik, kes tüütab liialt arste, või on mu mure tervise pärast õigustatud ja peaksin siiski küsima teise arsti arvamust sellest vereproovist, proovima alternatiivmeditsiini oma sümptomite raviks vms? Mulle on öeldud, et ma ei peaks oma sümptomitega tegelema, vaid vähem stressama ja kõik läheb ise korda, aga samas on mul 3 a tagant näide, kus ignoreerisin üht oma terviseprobleemi ja lõpetasin operatsioonilaual selle probleemi lahendamiseks, sest see arenes edasi. Kas on olemas objektiivne test, mis näitab kas inimene on hüpohondrik või mitte? Ilmselt tugeva organismiga inimene ei muutugi hüpohondrikuks, kuid kui lapsest peale on tervis nõrk olnud, siis muidugi on inimene mures, kui sümptomid tekivad, süvenevad või mõned näitajad normist väljaspool on.
Nii ongi, et inimesed on erinevad, nende tervis, bioloogilised ja geneetilised eeldused jne. Samuti mõjutab inimese tervist ja enesetunnet keskkond, harjumused, eluviis. See, kuidas me oma elu elame, kuidas iseendasse suhtume, mida kardame, mida usume, sellest oleneb samuti väga palju, ka see kas mõni haigus, milleks meil on pärilikult eelsoodumus, vallandub või mitte, kuidas haigestudes paraneme jne.
Teie kirjast saan aru, et olete olnud eluaeg tervisega tavapärasest rohkem kimpus , vastuvõtlikum erinevatele haigustele. Mul ei ole teile pakkuda ühtki testi ega selgeid kriteeriume, mille järgi määratleda, kas olete hüpohondrik või mitte. Ma ei tea ka, kas see teadmine teid üldse aitaks. Oletan, et hüpohondrikuks võib pidada inimest, kelle füüsilisel tervisel suurt häda pole, kuid tema subjektiivne tunne on, et ta vajab abi, ta on ilmselt keskmisest ärevam ning seega ka tundlikum kõikvõimelike märkide suhtes. Saan aru, et teie vajaksite eelkõige mõistvat suhtumist arstide poolt ning selgemaid vastuseid. Tegelikult ongi ju kõige olulisem, et te end füüsiliselt ja psühholoogiliselt hästi tunneksite.
Olete olnud häiritud arsti suhtumisest, neil pole aega, küsite liialt palju küsimusi jne. Teil on alati õigus tunda huvi, otsida infot ja saada vastuseid. Samas usun, et on põhjust ikka arste usaldada. Vahel mõni näitaja tõepoolest kõigub ja see ei ohusta teie seisundit või ei viita tõsisematele hädadele. Küllap nad teavad, mida jälgida ja millal ja millist ravi määrata. Teie saate patsiendina anda arstidele seda infot, mida nad saavadki vaid teile endalt, näiteks kirjeldust, kuidas end tunnete, kust valutab, milles kaebused väljenduvad jne. uurides analüüse ja muid näite, saabki arst tervikpilti kokku panna, selleks spetsialistid ongi. Kui teil jääb kahtlus, siis ikka võib ju ka veel teise arsti arvamust küsida.
Mõistan, teil on ka negatiivne kogemus, kus te ei näinud esialgu olukorra tõsidust ja nüüd igaks juhuks ei jää te ootama ja reageerite kohe. Kah mõistlik. Ikka saate võtta aluseks oma enesetunde, teie teate kõige paremini, kas ja kuidas on seisund muutunud, samuti kuivõrd on teie igapäeva elu vaegustest häiritud.
Samas mõistan ka seda, kui olete kahtlema hakanud, kas ehk reageerite vahel ka üle. Usun, et targem on vahel pigem olla ülereageeriv, kui alareageeriv. Mida võiksite aga mõelda, et tunneksite end väheärevana? Küllap on paljud täheldanud, t kui lugeda kõikvõimalikku infot haigustest, siis võib vahel küll jääda mulje, et tervis ei saagi korras olla, ohtusid ja riske on nii palju. Haiguste ja sümptomite asemel võiks keskenduda tervisele. See ei ole ju sugugi sama, sest millele keskendume, seda ka saame. Niisiis, oleks soovitus teha kõike seda, mis mõjub hästi, tekitab mõnusa toonuse, annab energiat ja head enesetunnet (eelkõige liikumine, toitumine, sobiv tasakaal aktiivsuse ja puhkuse vahel, rõõmu pakkuvad tegevused). Tervis on siis parem, kui inimene muretseb vähem, on vähem stressifaktoreid. Teil võib olla soodumus kõrgendatud ärevuseks, mis võib teid teha haigestumiste suhtes vastuvõtlikumaks. Mõelge, kuidas saaksite oma elu korraldada nii, et tähelepanu oleks millelgi muul (mitte haigustel, sümptomitel), näiteks mõnel aktiivsel tegevusel, lähedastel, sõpradel, hobidel jms. Mida teeksite kui tervisega poleks nii palju muret? Kas olete end ka vahel liialt takistanud? Kas võib olla, et teie elus on veel midagi, millega te rahul ei ole, vajaksite muutust, pereelus, suhetes? Vahel on nii, et haigused annavad märki hoopis muudest probleemidest või aitavad vältida mõnedest probleemidest teadlikuks saamast. Soovin teile usaldust enda vastu – teie teate kõige paremini, mida vajate ja soovin, et jätkuks ka usaldust arstide vastu ning loomulikult head enesetunnet.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
