Ei teagi, kust alustada, kas lapseõlvest või hetke muredest. Aga kõik peab kuskilt algama, seega heidan pilgu minevikku. Suurt ma ei mäleta enda lapsepõlvest, mõned üksikud seigad meenuvad, mul oli/on isaga hea läbisaamine, peres ikka õeldakse , et ma olen isa lemmiktütar jne, tundsin et mulle on kõik lubatud, et ükskõik, mida ma ei teinud ma ei saanud karistada. Lisaks oli mul väiksena seksuaalfantaasijad. Kooli minnes , ma ei oskanud veel lugedagi, ning ma tundsin ennast kehvemini kui teised, et olen nõrgemas positsioonis. Mu pinginaaber ja tolle aja parimsõbranna oli klassitargem ja ma nägin kuidas ta oli koolis soositud olukorras. Edasi üksikuid seikasid meenutades, ma vist isegi kunagi võtsin isa rahakotis raha- mille pärats sain esimestkorda karistada. Mul oli kõik olemas aga tundsin ikka ennast halvemalt kui teised. Kui kätte oli jõudnud 4 klass siis minu klassist läksid ära kõik sõbrannad kellega ma olin koos üleskasvanud ja mul katkes nendega side. Ja sealt maalt tundsinkuidas algas õudus- Põhikooli 5 viimast klassi. Ma käisin poisteklassis, kus oli 10 poissi ja 2 tüdrukut. Ma ei saanud selle tüdrukuga läbi, ma isegi põlgasin teda, samas ma ei saanud poisteg aka läbi, tundsin ennast haavavama kuna mind narriti pidevalt . Koju tulles ma isegi nutsin ja sain tuge oma vanematelt, kes minu eest seisid. Ja see ei teinud ka kooli olukorda lihtsmaks. Mind narriti ikka pesulaukas jne. Põhimõtteliselt andis see tagakiusamisele veel hoogu juurde. Kätte hakkas jõudma juba 9 klass ja oli vaja otsustada kuhu kooli edasi õppima minna. Isa soovis et ma jätkaksin õpinguid kusekoolis, ema toetas keskooli, kooliõpetajad aga suunasid samuti õpilasi kutsekooli, et seal on lihtsam hakkama saada. Mina jätkasin õpinguid siiski keskkoolis. Tundsin hirmu aga samas ka puhast lehte. Seal õpima asudes tundsin et olin saanud uuevõimaluse. Esimese keskooli aasta elasin ma onu juures- onu juures kellega isa oli 10 aasat tülis ja ma polnud omaealise onutütrega pm koos kasvandki ja olime teineteisele tegelikult täiesti võõrad. Meie vahel oli tunda konkuretnsi nagu vanemate vimm, kadedus oleks meile edasi kandunud. Rääkides lähemalt koolist siis seal koolis ma olin kõikide teisetag võrdne, esimestkorda elus ma ei häbenenud ennast, vaid vastupidi ma leidsin viis kuidas ennast väljendada- hakkasin riides käima teistmoodi. 10 klassis leidis aset ka üks sünnipäev, kus ma olin alkohooli joobes jne. ja järgmine päev tuli isa mulle järgi ja uurides sünnipäeva kohta mina pahaaimamatult rääkisin talle detailselt kõigest- peale seda ma valmistasin talle sügava pettumise ja ma tundsin ennast reedetult, kuna arvasin et meil on eriline side ja ma saan temaga kõigest rääkida aga esimestkorda mõistsin, et see on võimatu . Jõudis kätte 11 klass ja ma tundisn, et ma vajan muutust ja ma muutusin ühesuvega koledast pubekast ilusaks neiuks. Ma sain koguaeg komplimente ja ma harjusin positiivse tühelepanuga. Sealt maalt ma hakkasingi rääkima olevikust rohkem. 11 klassis hakkasid posid mulle esimest korda tähelepanu pöörama. Ja sealt maalt ma enam ei mõistagi ennast. Ma ei oska seda seletada aga vb sündmuset käik aitab. Mul hakkas tekkima austajaid, kuid mitte midagi tõsist. Ma tajusin väljas käijes, et ma meeldin inimestele. Kooli aasta lõpus läksin peole ja kohtasin ühte noormeest T. ja ma vedasin ta ise tantsima. Sellel hetkel tundsin, et see noormees on mulle. Ma polnud varem mitte kunagi nii tajunud ja käitunud. Nagu oleks kellegi rahvamassist leidnud ja tunned, et tead teda terveelu. Pm meist sai paar, kuigi see oli kaugsuhe siis see ei toiminud tol hetkel. Mu isa ei suutnud harjuda temaga, nad pm ei kõnetanudki teineteist. Suhe sai otsa kuna minu ellu tuli teine noormees P., ta sihilikult rikkus mu suhte ära, olles seal kus vaja, olles mulle toeks ja pugedes küljealla ja nii temast sai mulle oliline inimene. Ta on minust lühem ja mu pere ei aksepteeri teda sellepärast ja see teeb haiget, kuna mulle sisendatakse negatiivseid asju. Mu elus käis teatud perioodil läbi nii mõnigi noormees. Koguaeg ma olin sunnitud enda käitumise pärast valetama, kus olen , kellega olen, kuna ma petsin suhtes olles. Otsin pidevat turvatunnet . Olen ettekujutanud mis on armastus- selle all pean silmas 2 mehe vahel jooksmist. Lõpetanud T. suhte ja kohe hakkanud P. käima, ning nad ise ei tea seda. Seega ma tunnen ennast suurima valetajna. Aasta tagasi kui olin P. suhet lõpetamas siis salaja käsin T. ja ta läks vahetusõpilaseks euroopasse ja siis ta petis mind seal. Ma tundsin esimest korda, et mul on kindel suhe ja ma tõesti olen valmis kõik unustama ja hakkama normaalseks neiuks, kes ei korda oma vana käitumus mustrit aga see oli kui vaiba alt tõmbamine ja ma olen jälle oma vanas rajas. Olen koos P. kus ma tunnen, et hääbun, ma valetan oma perele, kuna nad ei aksepteeri minu suhet, kuigi ma olen mõistnud, et ma ei armasta teda, aga ta on olnud seni ainus inimene kes ei ole mind kordagi hüljanud, ja ma tean et ma võin talle loota. See suhe on nagu magus/kibe suhe. Ma häbenen oma meest, keda ma ei armasta, kellega olen koos ainult kaastundest ja ma tunnen, et hakkan arukaotama. Ma püüan anda kõigile koguaeg tähelepanu aga olen unustanud ise enda. Ma ei tea mis on tervislik suhe, ma ei tea kuidas leida endas jõudu, et lõpetada see nõiaring, mida ma juba jäelstan .Ma elan koguoma viha P. peal välja ja mis kõige hullem ta talub seda. Ma reaalselt ei taha enam valetada suhtepärats , milles ma ei näe tulevikku. Aga ma kirjutangi sellpäerats, et teada saada kust ma võiksin alustada. Mõistan oma tehtud vigasid, aga ma ei tea kuidas muuta loomust, mida on silitaud pisikesest peale valesti. Kas on minu suhtumine suhetesse seotud sellega, et ma ei taha isale pettumistvalmistada, millest tuleb inimese käitumine kui pettmine, kuidas jääda ausaks ja öelda välja midagi mis teeb kellegi haiget, kuidas mõista ennast. Ma tunnen, et oma intriigide ja valedepärats ma ei tunne iseennast ära. Ma süüdistan ennast absoluutselt kõiges, tunnen, et olen elus nõrk ja saamatu. Puudub motivatsiooni tahe. Tean et peaksin välja astuma suhetest meessoost isikutega ja puhkama ja mõistma ennast, et elan endale mitte T. ega P. . Aga ma ei tea kuidas leida endas see jõud? Kindasti on see jutt väga segane hetkel, aga ma olen seda endas nii kaua kandud , et ma lihtslat pidin endast auru välja laskma. Ja nüüd seisangi ma ühespunktis, kus tunnen, et pean edasi liikuma aga ma ei tea kuidas seda teha, et keegi haiget ei saa, eesotsas, et ma õpiks ennast usaldama? Kas ma olen vaimselt ebastabiilne ja kuidas saada adekvaatset abi?
Olete eneseotsingul . Teil on lapsena mälestusi, mis õõnestasid eneseusaldust ning sellega vastuolulisi kogemusi hiljem, kauniks neiuks saades. Küllap on suur osa teie praegusest segadusest ka seotud suhetega isaga. Meenutate olukorda, kus püüdsite isaga aus olla, kuid tema reageeringust tulenevalt tundsite end reedetuna. Saan aru nii, et hiljem olete hakanud vältima talle ja võib-olla ka teistele pettumuste valmistamist, sellega püüate ühtlasi vältida ka halba enesetunnet, kuid vastukaaluks kogete süütunnet. Lühidalt öeldes, pole olnud head kogemust, turvatunnet, usaldust ei aus ja siiras olles, ega ammugi mitte ka valetades.
Nüüd olete küsimuse ees, kuidas ennast usaldama hakata. Olete justkui veidi veel see väike tüdruk, keda narriti, kes tundis ennast halvasti. Kuigi teate, et ei ole enam ja et meeldite teistele. Näib nii, et vajate ikka ja jälle kinnitust sellele ja võib juhtuda, et ühest noormehest ei piisa, see ei veena teid. Kui keegi arvustab teid või teie valikuid, nt isa, siis enesetunne saab hoobi. Kõik see on arusaadav ja loomulik, arvestades, mida olete kogenud. Kas suudate endale andestada, et olete käitunud vahel enda arusaamadele vastuoluliselt? Kui saaksite mõelda nii, et tegite vigu, mida kahetsete, kuid te ei pea edaspidi seepärast oma elu elama vales. Nüüd on aeg hakata tegema ise valikuid ja otsuseid, mida õigeks peate. Te ei pea kellelegi midagi tõestama, ei seda, et olete tark, ilus, hea jne. ega ka seda, kellega suhteid loote. Te olete just selline, nagu olete ja teil on õigus selline olla. Aktsepteerige ennast sellisena nagu olete, hindamata, kas olete hea või halb, nõrk või tugev, vigu teinud või kellegi ootusi petnud. Teil on õigus isegi ebastabiilne olla, kui teie enda sõnu kasutada. Mõtlen siin seda, et vahel olete segaduses, vahel on tunded muutlikud, rääkimata hingeseisunditest, meeleoludest. See on kõik inimlik, loomulik, mõistetav. Iga inimene väärib armastust just sellisena nagu ta on.
Niisiis, kui teate, mida tahate, või kasvõi algatuseks, mida ei taha, siis sellest lähtugegi. Kui te ei taha enam valetada, siis otsustage ka vastavalt käituda. Kui te ei taha noormehega ebasiiraid suhteid, siis väljendage oma ehedaid tundeid. Kui kardate teistele pettumust valmistada, siis mõelge enne, kas elate enda elu või teiste ja lähtuge sellest, kas peate olulisemaks ausaid ja avatuid suhteid või lihtsalt teiste pettumuste vältimisi. Teiste elu, ega nende tunnete eest te niikuinii ei saa vastutada. Te saate valida seda, kuidas oma elu elate, käituda vastavalt sellele, kelleks end peate. Te vajate eelkõige positiivset kogemust, kuidas olla mina-ise, kartmata saada hukkamõistu, kellelegi pettumuse valmistamist. Eneseusaldamise kogemust te ei saa enne, kui olete seda proovinud ja tulnud toime ka võimalike tagasilöökidega ning ikka iseendaks jäänud. Alustage kõige turvalisemate inimestega, nendega, kes on teile olulised, keda usaldate.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
