Tere!
Olen 2,5 a lapse ema. Minu mure seisneb selles, et ärritun lapse peale tihti ja ta saab tunda mu äkkviha. Eks need põhjused on tõenäoliselt minu enda lapsepõlves, kus kodu ei olnud rahulik ega harmooniline. Sinna oma närvid jätsin. Tööl suudan olla rahulik, kuna ei võta töö asju nii hinge.
Lapsel tundub, et on päris korralik jonni periood käsil. Päevas kordi paneb ta tõsiselt mind proovile. Vihastan ta peale ning tõstan tihti häält. Kulminatsioon aga saabub õhtul, kui on magama mineku aeg. Tavaliselt kestab see 1-1,5h. Ta lihtsalt mängib seal voodis, tahab x korda piima, pissile jne. Algul proovin rahulik olla ning selgitan, et on vaja magama minna, et saan kurjaks jne. See kõik ei toimi. Kuna endal samuti vaja vara tõusta ja tööle minna, naabrid tahavad magada, last ei saa hommikuti üles, siis need teadmised kütavad üles. Lõpuks lähen nii endast välja, et kahjuks on laps tunda saanud ka füüsilist karistust (sakutamine, rihm). Rääkimata sellest, et olen ise täiesti endast väljas, räägin temaga inetult. Pärast on muidugi suured süümepiinad jne. Enamus ajast oleme lapsega 2-kesi. Kui mees on kodus on õhustik veel närvilisem. Tema ärritub veel kiiremi.
Olen lugenud igasugu lastekasvatus alaseid raamatuid: "Nutt ja jonnihood", "Sinu tark laps" jne jne. Kuid ei ole otseselt abi saanud kahe aastase jonnijuurikaga toimetuleku kohta. See lapsega rääkimine on tore küll, aga kui ta ei kuula/ei saa aru, pole sest kasu. Lasteaias käitub laps kenasti.
Probleem on esiteks selles, et ei tule toime lapsega (st tema jonniga) ja teiseks enda emotsioonidega.
Saan aru, et olete päris mures nii enda kui lapse emotsioonidega toimetuleku pärast ning ei taha jätkata lapse füüsilist karistamist. Füüsiline karistamise vajadus tekib tõesti siis, kui abitus läheb suureks ja ei näe enam teisi võimalusi. Aitäh, et jätkate siia kirjutades teiste võimaluste otsimist! Iga lapsevanem väärib toetust, kuna lapsevanemaks õppimine toimub peamiselt oma lapsepõlves ning see, mida siis õpitakse, ei pruugi olla see, mida teadlikult tahame korrata. Seega on loomulik leida mõni nõustaja, lugeda raamatuid või minna näiteks perekooli ning koos teiste vanematega katsetada suhtlemisoskuseid, mis suhteid hoiavad ning lapse arengut toetavad.
Ütlete, et olete lugenud raamatuid, kuid abi pole otseselt saanud. Minu arvamusel on mõlemad nimetatud raamatud väga head, kuid võib-olla tasuks teil mõne nõustajaga arutada, mis nendest raamatutest loetud ideedest teie elus töötab ja mis mitte ning uurida põhjuseid. Olete kogenud, et rääkimine ei aita, kuna laps ei kuula/ei saa aru. Olen sama meelt, et kui laps väljendab oma emotsioone ja vajadusi ka näiteks läbi nö jonni, siis polegi kasu rääkimisest ning vaja on hoopis kuulata. Aktiivne kuulamine aitab lapsel pingeid vähendada ning õppida tasapisi oma emotsioonidega toime tulema. Soovitan veel ühte raamatut, milles on lihtsalt kirjutatud kuulamisest ja eneseväljendusest - E. Mazlish ja A. Faberi „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“ (http://www.print.ee/)
Esimestel eluaastatel on lapse suureks arenguliseks ülesandeks õppida rahunema. Laps vajab esialgu täiskasvanu abi, kellega koos ta saaks rahuneda ja oma emotsioone turvaliselt väljendada. Rahuneda aitab see, kui ema või isa on lapse lähedal ja märkab lapse tundeid ning peegeldab ning püüab näha maailma läbi lapse silmade. Muidugi peaks täiskasvanu ise olema piisavalt rahulik sel hetkel ning oma rahulikku olemist kiirgama ka lapsesse.
Saan aru, et peamiseks probleemiks peategi enda ärrituvust ning aimate ka, kus võiksid olla teie enda reaktiivse käitumise põhjused. Tihti äratab lapse sünd ja kasvamine vanemate enda lapsepõlve üleelamised üles ning sel juhul on hea leida mõni nõustaja või terapeut, et endasse peidetud viha, pettumus, kurbus, süü ja muud võimalikud ebamugavad tunded endas läbi töötada ning luua endas ruumi, et jaksaksite oma lapse jaoks veel rohkem kohal olla.
Tunnustan teid väga, et soovite oma lapsele parimat ning otsite tuge ning uusi ideid, et mitte kasutada lapse füüsilist karistamist! Selleks, et jaksaksite last tema emotsioonide korral rahulikult ja hinnanguvabalt kuulata, peate te esmalt enda ja oma paarisuhte vajaduste eest hoolitsema. Vaadake ringi ja otsige, kes võiksid olla need inimesed, kes saaksid teie last hoida, et saaksite teha midagi, mis teile endale rõõmu ja energiat annab. Väga toetav võiks olla ka pereterapeudiga konsulteerimine.
Soovin rõõmu ja hingerahu!
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
