Kutsusin oma noorema õe 3 aastat tagasi enda üürikorterisse korterinaabriks. Arvasin, et see aitaks tal pealinnas tööd leida, majanduslikult järjele saada ning ennast arendada. Ise olin just töötuks jäänud ja vajasin ka majanduslikku tuge. Praktilises mõttes oleme üksteist aidanud aga ma ei kannata teda sellel pinnal enda kõrval. Samas vanematekodus elasime mitte küll parimate sõbrannadena aga ma talusin teda palju paremini. Praegu ta tekitab stressi. Või tekitan ma endale seda ise oma mõtetega tema suhtes. Viimasel aastal on mul tavatult palju külmetushaigusi olnud vb ka sama teemaga seonduvalt. Mind häirivad kõik asjad, milles ta minu moodi pole. Ta kulutab raha tühistele asjadele ning järgib välimuses rõvedat gooti stiili. Olen talle rääkinud, et selline stiil ei aita tal elus läbi lüüa. Ühiskond ei salli teistsuguseid ja sellise välimusega ei jäta usaldusväärset muljet kellelegi ammugi nendel töökohtadel kuhu ta tahaks saada. Selle jutu peale, kuna ta respekteerib mu arvamust, ta tegi näo rõngastest tühjaks aga rõve soeng ja must vakstust riietus on jäänud. Vähemalt ta üritab mingil määral nö paraneda. Tema öine ülevalolemine ei lase mul magada. 3- toal korteril õhukesed seinad ja olen väga kerge unega. Ta ei säästa vett nagu ma tahan. Need on vaid üksikud asjad, mis mind tema juures häirivad. Kui üritada kõrvalt vaadata siis ühe korterinaabri kohta on ta üsna viisakas variant. Aga ma ei saa ikka aru miks ma tegelikult ei salli teda ja temaga koos elamist. Sel hetkel kui ma teda enda juurde kutsusin mõtlesin, et hakkame koos klubides käima ja sõbrannatama aga praegu ei kujuta seda ettegi. Eks olin siis pool aastat päris üksi elanud, täiesti iseseisev ja mul oli temast hale, et ta vegeteeris töötuna maal. Praegu on nii, et oleks ta ainult võimalikult vähe kodus või kui ta on kodus siis ma üritan ise nädalavahetuse ära olla. Ta ei kutsu mu negatiivset suhtumist ise esile ning vist ei tunne üldiselt mu vastu neg tundeid kui ma ise temaga viisakalt ja austusega käitun. Meile mõlemale ning ka mu elukaaslasele, kes on sunnitud mu õe kallal õiendamist vahest pealt nägema, tekitab see stressi ning kurbust. Kusjuures vanematega elades oli mul ka mõlema juures asju mida ma vihkasin ja mille pärast ma järjekindlalt irisesin ja teen seda ka praegu kui külla lähen. Oma elukaaslase kallal ma pole veel irisenud kuigi me oleme pea 3 a koos olnud. Ehk selle pärast, et ta ei ela minu ja õe juures igapäevaselt.
Olen tähele pannud, et mujal kui kodus või, siis kui mul on temalt mingit teenet vaja, siis ma suudan end kokku võtta ja mitte iriseda aga igapäevaselt ei suuda end kuidagi kontrollida ikka pean ütlema midagi pealtnäha tühiste asjade kohta, et ta teeks neid teisiti või ei teeks üldse. Kogu aeg kontrollin ja teen kodus oma seadusi.
Vanemad lapsepõlves pole meid kontrollinud pigem vabalt lasknud kasvada. Õppigu me oma vigadest kuni kõik terved ja koolitükid tehtud.
Miks ma ei suuda õde austada, sallida ja võtta sellisena nagu ta on? Tegelikult ma hoolin temast ja tahan ,et tal ikka hästi läheks.
Öeldakse, et kui tahad teisi muuta, alusta iseendast. Kuidas see peaks välja nägema? Kuidas ma teda austama saaks õppida? Kuidas oma mõtlemist muuta?
Veel üks küsimus: miks õel (23a) selline jube gooti stiil ja kuidas aidata tal sellest faasist välja saada?
Olen nõus - alustama peaks tõesti iseendast, enda sisse vaatamisest. Mis teeb teid nii rahulolematuks? Suhted mõjutavad meid, ikka oleme oma suhtluspartneriga vastastikkuses mõjuväljas, kuid teie tunded on teie tunded – neid ei saa keegi teine teie sisse panna. Ümbritsev keskkond ja teised inimesed saavad olla küll mõjutajad, ajendid, käivitajad – kuid selle, kuidas me reageerime, mida mõtleme ja tunneme, selle valime igal juhul ise. Olete ehk märganud, et võite nt samale käitumisele reageerida eri viisil, tunda eri tundeid? See, kuidas me reageerime, on seotud meie sisemise rahulolu või ärrituvusega. Kui inimese vajadused on kaetud (nt söönud, maganud, turvaline olek, hea seis lähisuhtes jms), siis reageerib ta ümbritsevas toimuvale rahulikult, kannatlikult, sõbralikult, teisi toetavalt. Ja vastupidi, kui nt kõht on tühi, vaevab magamatus, lähisuhtes on lahendamata pinge – kohe avalduvad need katmata vajadused meie suhtumistes-käitumistes, kergem on üle reageerida, pahaseks saada, konflikti minna. Nii et tasub seista oma vajaduste eest, nii kaitsete iseend ja oma suhteid.
Kui elate samal pinnal ja see on teie üürikorter, siis võivad löögi alla sattuda teie privaatsus, harjumused, tõekspidamised. Needki on seotud vajadustega. Ükskõik milline kooselu nõuab ikka ühiste reeglite kehtestamist. On vaja üksteist tähelepanelikult kuulata ja mõista, et aru saada, millised on teie kummagi vajadused ja harjumused, mis kumbagi kooselus häirib, kuidas tahaks, et oleks jne. Alles siis, kui kõik see on teineteisele ära räägitud, saab teha kokkuleppeid. Kokkulepe ei ole see, et üks ütleb teisele, et teeme nii ja jutul lõpp. Jõu kasutamine on harva hea lahendus. Toimivate kokkulepete eeldus on, et kumbki peab saama oma arvamuse välja öelda. Kui kokkulepped on justnagu tehtud, kuid neid ei hakata järgima, siis on see märk sellest, et emb-kumb pole kokkuleppega tegelikult nõustunud. Kui teine ütleb mhm või OK, siis sellest ei piisa, on vaja saada ka kinnitus selle kohta, et kokkulepped on kummalegi samatähenduslikud – ainult nii on lootust, et kokkulepitu hakkab toimima. Ka peaksid kokkulepped olema väga täpsed, lausa mõõdetavad. See, mis on ühele iseenesest mõistetav, ei pruugi seda olla teisele. On vaja ühist arusaama, n-ö ühiseid standardeid: kui kõva on kõva muusika? mis tähendab segamini tuba/korras tuba, kui täis on täis prügikast jne.
Kokkulepete pool on lihtsam osa teie probleemist. Teine pool on seotud teie ja teie õe erinevate väärtustega. Väärtused inimestes on reeglina põhjapanevad – neid pole võimalik kuigipalju muuta. Te saate küll väljendada oma muret õe välimuse pärast ja selgitada, mis teile täpsemalt muret teeb, kuid see, kas õde oma käitumist muudab, on tema otsus. Jõu kasutamine suhetes on ohtlik, see viib enamasti usalduse kaotuseni, eemaldumiseni. Mõistmine on tihti võlusõna: ehk peaksite püüdma aru saada, miks õde käitub, riietub, meigib ja valib ehteid just sel moel? Usalduslikud jutuajamised, kui soostutakse teineteist avameelselt kuulama, kui soov mõista on tõesti siiras, võivad viia selgema arusaamiseni, miks teine teeb ja mõtleb just nii. Enamasti on nii, et kui tekib rohkem mõistmist, on rohkem ka soovi teise soovidele vastu tulla, ja see viib teinekord ka väärtushinnangute ümberhindamiseni.
Ei ole võimalik elada koos iseenda ja teineteise vajadusi arvestamata, iseend ja teist aktsepteerimata. Kui rääkimine, kokkulepete tegemine ja selle kaudu usalduse suurendamine ei ole võimalik, peaksite kaaluma, kas siiski mitte eraldi elada.
Loomulikult on inimese käitumises ja tunnetes ka varjatud pool, see, mis pole kergesti nähtav. Nii võivad teie suhteid õega mõjutada mitte vaid nimetatud asjaolud, vaid ka palju sügavamad hoovused, mis võivad olla seotud lapsepõlvemõjude jms.
Halb meeleolu ja rahulolematus mõjutavad inimese immuunsussüsteemi. Nii annab ka teie keha teile märku, et teie elu vajab muutust. Soovin selleks kannatlikkust ja siirast tahet.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
