Mulle teevad muret minu raskused hakkamasaamisel oma 2a 8k -se tütrega. Olen lugenud igasugu raamatuid jonniga toimetulekuks, aga olen ikkagi segaduses, mis oleks kõige mõistlikum viis talitamiseks, kui laps ei kuuletu ja hakkab oma joru ajama. Näiteks, keeldub villaseid sokke jalga panemast enne õueminekut (aga ilma ei saa, sest jalad hakkaks muidu külmetama) või hakkab poes nõudma, et ema läheks teise kassasse (sest konkreetne kassa miskipärast ei meeldi), aga emal on kogu kaup juba kassalindile pandud; tõmbab ennast üle sõidutee minnes ema käe küljest lahti ja jookseb ära jmt. olukorrad, kus pole võimalik lapse soovile järgi anda, ega ka mingit alternatiivi talle koheselt välja pakkuda. Ehk siis situatsioon, kus oleks vaja laps saada tegutsema oma soovi kohaselt ja kuidagi vältida jonnihoogu. Või kas üldse peab jonnihoogu vältima? Või kui jonni vältida ei õnnestu, mis edasi: kas ignoreerida (st karistada tähelepanuta jätmisega)- autotee puhul ilmselt mitte kõne alla tulev variant; veenda ja kavaldada - kahjuks alati ei ole võimalik, kuna aega pole piisavalt, nt arsti juurde või mujale kellaajaliselt minnes; karistada füüsiliselt, nt pepulaksuga -põhimõtteliselt ei poolda või kasutada äraostmistaktikat (lubada midagi preemiaks, kui nõustub emale kuuletuma), mis paraku tundub "libedale teele minekuna", kui laps kuuletub vaid tasu saamise nimel.
Kuna tähelepanu vajab ka noorim laps (hetkel siis 8-kuune), ei ole võimalik selle kaheaastase tirtsuga tundide kaupa diskuteerida, kas nii või naa. Kui aga lihtsalt teha nii nagu plaanitud oli, järgneb väga sageli suur protest, kuigi olen talle enne kõik ära selgitanud mida ja kuidas me teeme, ja mis meil plaanis on.
Ehk oskate soovitada mõnda usaldusväärset ja asjalikku raamatut, mis jagab nippe-soovitusi, kuidas ikkagi tulla sellise temperamentse ja tegusa tirtsuga toime nii, et vajalikud igapäevased toimetused saaks tehtud, ning lapsest kasvaks mõistlik ja õnnelik inimene, kes oskab elus kenasti toime tulla ja märkab ka teisi enda ümber.
Olen mures ka seetõttu, et viimasel ajal olen mitmelt inimeselt kuulnud soovitusi lihtsalt anda lapsele paar korda korralikult kere peale, et siis on edaspidi rahu majas. Ja päris mitu korda on üsna vähe jäänud puudu, et ma seda ka teinud oleks. Täna õhtul aga ajas lapse järjekordne protestihoog mind nii pahaseks, et ma talle päris mitu pepulaksu ka andsin. Jonnihoog ei kujunenud sellest ei lühemaks ega pikemaks tavapärasest, ehk siis ei olnud laksudel mingit koheselt nähtavat mõju. Olengi nüüd kurb seetõttu, et eirasin oma põhimõttet vägivallatust kasvatusest ja vaatamata kavatsetule ikkagi last lõin. Ma ei tahaks seda korrata ja seetõttu palungi abi.
Tore, et olete oma lapse üle nii palju mõelnud ja kirjast saan ka aru, et suures piires on teil teadmised lapsega toimetulekuks emotsionaalset keerukas olukorras olemas. Lapse jonnist ja sellega toimetulekust on tõesti palju raamatuid kirjutatud, minu soovitus on „Nutt ja jonnihood“ (autor Aletha J Solter) ning kõik Jesper Juuli raamatud: „Sinu tark laps“, „Ei ütlemise kunst“, „Minu piirid – sinu piirid“. Kõik nimetatud raamatud on ilmunud kirjastuselt Väike Vanker. Väga hea lugemine on ka Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“.
Ma kohtun oma töös pea iga päev täiskasvanutega, keda vanemad on füüsiliselt karistanud. Kui need patsiendid kirjeldavad oma lapsepõlvelugusid ja seda, kuidas nad ennast oma elus ja suhetes tunnevad, siis on selgesti nähtav, kuidas laksud, nurgasseismised, vitsanähvakud jms on sügavalt haavanud nende eneseväärtustunnet ja kuidas see takistab iseendast lugu pidamast ja väärtuslikke ja kestvaid suhteid loomast. Õnneks on praegusaja vanemad palju enam teadlikud kõigest sellest, millest veel 10-15 aastat tagasi ei räägitud.
Vägivald on ikka pankroti tunnusmärk. Teiegi kirjeldate, et saite lapse peale nii pahaseks, et ei osanud mitte midagi muud peale hakata, kui talle pepulakse anda. Millest see räägib? See räägib sellest, et te olite hädas, ei osanud kuidagi muud moodi toime tulla, te olite pahane endale ja lapsele. Kui vanem karistab last, saab kummagi eneseväärikus kannatada. Iga käitumise taga on ikka vajadus, mida n-ö hullemalt laps (inimene üldse) käitub, seda suuremas hädas ta reeglina on. On ju kurb mõelda, et laps annab oma käitumisega meile teada, et ta on hädas, ja saab mõistmise asemel hoopis karistada Mida siis teha, et mõlema väärikus ja lugupidamine enda ja teiste vastu alles jääks?
Kui laps tormab uisapäisa sõiduteele, on jõu kasutamine kohane. Enamasti pole suhtlemisolukorrad siiski nii ekstreemsed. Kuna eeldan, et suhtute probleemi tõsiselt ja kavatsete raamatuid juurde lugeda, siis märgin lühidalt, mis on selles teemas oluline.
1. Lapse kuulamine, tema tunnete aktsepteerimine - oluline on saada aru, mis on lapse käitumise taga. Kui ka olete lapsega eri meelt, püüdke teda ikkagi kõigepealt kuulata, tema tundeid sõnastada (ma näen, et sa oled pettunud, pahane, sulle ei meeldinud... jmt). Seesugune käitumine annab lapsele sõnumi, et teda püütakse mõista ja see on esimene tee emotsionaalse temperatuuri alandamiseks. Püüdes lapse tundeid mõista, annete lapsele ühtlasi sõnumi, et kõik tunded on lubatud, ja see on oluline tundekasvatuse osa. Alles kui näete, et laps on rahunenud, saate anda omapoolsed selgitused. Teie saate ennast selgelt väljendades ja oma tunnetest rääkides, enda eest seistes (lapsele piire pannes ju seisate enda piiride eest) toetada lapse selge eneseväljenduse õppimist, samuti enese eest seisma õppimist aina selgemal moel.
2. Enda piiride selge näitamine. Lapsele, kes käitub teile täiesti vastuvõetamatul moel, tuleb öelda väga selge ja konkreetne EI! Vajalik on hea kontakt: võite lapse juurde kükitada, tal kätest kinni võtta, talle otse silma vaadata ja oma sõnumit korrata. Teie hääletoon, kehakeel ja miimika peavad toetama teie sõnu. Nii annate lapsele igati kooskõlalise teate. Kui teie hääletoon ei toeta teie sõnu, ei pruugi laps öeldut uskuma jääda, sest ta ei tea, kumba tõsiselt võtta, kas tooni või sõnu. Samuti on väga oluline järjekindlus. Kui te lapse vastuvõetamatule käitumisele kord reageerite ja kord mitte, on lapsel kerge teha järeldust, et ema keelavad sõnumid ei kehti.
3. Eakohase vastutuse andmine lapsele, kokkulepete tegemine - lapsed võivad muutuda n-ö ülereageerivaks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida. Kuulake ka lapse lahendusi, kui seisate mõne probleemi ees (mis sina arvad, mis me võiksime teha?). Lapsed võivad olla väga nutikad lahendusepakkujad, nii kasvatate lapses koostööoskusi ja õpetate teda tasapisi vastutust võtma.
4. Privaatne tähelepanu – kui peres on kaks väikest last, siis nad konkureerivad tahtmatult armastuse ja tähelepanu pärast. Suurem laps tunneb end reeglina kõrvalejäetuna. See on selles olukorras täiesti normaalne tunne, millest võiks lapsega ka rääkida ning teda kuulata, et aru saada, mis võiks teda abistada. Leidke aega, et suurema lapsega eraldi tegeleda, temaga koos midagi toredat ette võtta. Kui laps saab privaatset tähelepanu, nautida ühe vanema kogu hoolivust ja armastust, saab ta väga vajaliku sõnumi sellest, et temagi on tähtis, et temastki hoolitakse.
5. Teie enda rahu ja „täis tass“ - pidage silmas enda vajadusi. Kõik need tunded, mis on vanemate sees, peegelduvad-avalduvad lapses. Meil vanematena on väga oluline hoida oma vajadused kaetuna, siis on meil hõlpsam tulla toime endaga ja olla kannatlikum oma lastega. Piire saab panna ka armastavalt, kuid selleks on vaja olla rahujalal eelkõige iseendaga. On väga oluline, et saate kahe lapse kõrval võtta aega ka ainult endale ja paarisuhtele – ainult nii saate oma tassi täis, ja siis jagub sealt ka teistele jagada.
