Tunnen, et ma ei tea enam missugune olla. Oma loomult olen väga sõbralik, alati naeratav, hooliv, suure südamega ja hea inimene. Kõik inimesed on alati teadnud, et need on väga head omadused inimesel, ent tegelikult päris nii see pole. Oma liigse headuse, sõbralikkuse ja suure südamega olen ma küll suur andja olnud teistele, ent ausalt öeldes ise olen lõpetanud kuristikus. Mis mõttes kuristikus? Kuna olen püüdnud alati olla hea inimene, siis olen alati kõike tagasi hoidnud. Ei ole kunagi öelnud: "Ei". Kui mulle midagi ei meeldi, siis seda ma ei öelnud kunagi. Keerutan alati juttu, otse ei ütle, kuna äkki solvan või riivan kedagi. Sean alati teised esikohale ja selle kõigetulemusel kuna olen püüdnud olla igati hea, siis julgetakse alati mulle havasti öelda, igaüks umbes jalutab must üle. Eelnev mida kirjeldasin, oli minu loomus ja selle tagajärjed mulle.
Nüüd, olen teinud endale nö teadliku muutumise progammi. Kui ma midagi ei taha, siis ma ütlen: "Ei." Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma ütlen seda. Ei keeruta juttu, olen aus iseendaga. Sean ennast esikohale.
Aga milles probleem? Ma ei tea enam, kas olla edasi tõsisem või ikkagi alati naeratav? Kui olen tõsine, siis küsitakse, miks ma ei naera? (kuna kõik on ju alati harjunud naeratust saama) Ent samas kui olen tõsine, siis tean, et keegi ei julge midagi öelda ja pigem mind kardetakse. Kui aga olen naeratav, siis tean, et alati keegi julgeb midagi öelda ja umbes et igaüks võib üle jalutada.
Kas olla ikkagi naeratav, sõbralik (siis on väga raske ennast seada esikohale) või olla tõsisem ja nö karmim (siis jällegi tean, et keegi ei julge midagi öelda ega teha ning siis oskan ennast rohkem esikohale seada).
Olete algatanud väga olulise muutumise protsessi iseendas – alati naeratavast ja kõigega nõus olevast ning kõiki teisi esikohale seadvast inimesest on saamas inimene, kes hoolib võrdselt nii teistest kui iseendast ning on aus iseenda suhtes. Arvestades, et harjumused on visad muutuma, nõuab see teilt suurt pingutust. Lihtsam on, kui muutumist toetab tõsisem ilme, mis iseenesest inimesi ettevaatlikuks teeb. Teisest küljest ajab see aga teid ennast segadusse, sest teie olemus on siiski naeratamine.
Hea uudis on see, et on veel teisigi viise, mis aitavad teie poolt valitud ja oma vaimset tervist säästvat joont hoida. Oluline on, kuidas „ei“ öelda. Teie eesmärk ei ole ju teistele lihtsalt ära öelda, vaid leida lahendusi, mis arvestavad teie vajadustega ning võimaluse piires ka teise inimese vajadustega. Selleks, et teised saaksid teiega arvestada, peavad nad teadma, mida te mõtlete, kuidas suhtute, millised on teie võimalused jne. Tuleb olla enda suhtes aus ja julgelt ning avameelselt ka teistele teada anda, milline on teie arvamus ja seisukoht. Kui teised seda ei tea, siis tekibki neil põhjendatud ootus, et teile kõik sobib. Ning seejuures ei ole vaja olla ekstra tõsine. Tõsidus annab teistele signaali, et midagi on lahti, kuid mis täpselt, seda peavad nad arvama. Julgemad küsivad, paljud ei pea vajalikuks/ei julge/hoiavad igaks juhuks eemale. Vastastikusele mõistmisele ja edasisele heale koostööle see kaasa ei aita. Seetõttu soovitan pigem rääkida ja selgitada ning selle juures võite kasutada hoolivat hääletooni ja naeratust, mis on teile omane.
Kahtlemata on selgitamine ülemäärase tõsiduse asemel ajamahukam ja ka keerukam. Sest enamasti püüavad inimesed (eriti kui nad on teie vastutulelikkusega harjunud) teid ümber veenda ja oma tahtmist saada. Teilt nõuab see oskust ja südikust enda eest seista ning vahest lausa katkise plaadina korrutada, et „ei, kahjuks ma täna ei saa“ või „ei, mul ei ole võimalik sind selles asjas aidata“. Tähtis on selgitada ka miks ei ole ning näidata oma valmisolekut mõnel teisel hetkel või teistes tingimustes teda aidata (mis sobib ka teie vajaduste ja plaanidega). Kuivõrd see teil õnnestub, sõltub palju sügaval teie sisemuses peituvatest uskumustest iseenda ja maailma kohta. Senini on selleks olnud nt. „Teisi tuleb alati aidata“, „Hea inimene on alati vastutulelik ja abivalmis“ jne. Abiks on see, kui sõnastate endale uued, teid abistavad uskumused ning kordate neid endale igapäevaselt, et need teie mällu sööbiksid ning aitaksid teil rasketel hetkedel oma vajaduste eest seista. Abistavad uskumused on nt. „Ma olen väärtuslik ja unikaalne just sellisena nagu ma olen“, „Minu vajadused on sama tähtsad kui teiste vajadused“, „Aidates iseennast suudan aidata ka teisi“ jne.
Muutumine on alati raske, eriti alguses. Teised teie ümber on harjunud nägema teistsugust inimest ning neid ajab teie muutumine esialgu segadusse. Tähtis on endale kindlaks jääda ja ümbritsevatele inimestele iseenda kohta infot jagada, siis muutuvad peatselt ka teiste ootused teie suhtes. Võite kogeda, et teiste suhtumine muutub lugupidavamaks – sest te ise olete hakanud endast lugu pidama ja seadnud teistele ette positiivse mudeli. Jaksu teile alustatud teel jätkamiseks – helgemaks muutub nii teie elu kui ka teie kaaslaste oma!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
