Tere! Mul on 2 a 3 kuune tütar kellega käisime hiljuti hambaarsti juures. Kuna kaisutekiga mängides või pikutades imeb laps pöialt, siis soovitas hambaarst kaisuteki lapselt üldse ära võtta. Mul aga on tõsised kahtlused selle taktika suhtes. Teki valis laps ise kasutekiks, alates sünnist olen teda selle all imetanud ja magama pannud. Tekki kasutab ta igapäevaselt rahunemiseks, puhkamiseks ja õhtul uinumiseks.
Soovin hakata ära harjutama pöidla imemist, sest see võib rikkuda hambumuse, aga mingil juhul ei taha ma last traumeerida talle armsa ja vajaliku teki päevapealt äravõtmisega. Kuidas oleks õige toimida, et hambad otse jääksid ja ma lapsele liiga ei teeks? Suur tänu!
Arvan, et see on igati tore ja vajalik, kui lapsel on väljakujunenud oma lemmik, kaisuloom või muu asi, millega ta end tuttavalt ja turvaliselt tunneb. See on midagi, mis loob positiivseid seoseid, meeldivaid tundeid. Sageli asendab selline kaissu võetud lemmik ka ema tema äraolekul, aitab paremini igatsusega toime tulla. Näiteks võtavad lapsed meelsasti külla või lasteaeda kaasa mõne oma lemmiku, et kodunt ja emast eemalolekut kergemini taluda. Eriti oluliseks osutub selline lemmik just magamaminekul, mil igatsus tavaliselt kõige suurem. Niisiis, ei miskit probleemset, pigem vajalik ja toetav lapse jaoks. Kui laps suudab iseseisvudes järjest kergemini ja kauem eemalolekut taluda, loobub ta ise nendest kaisulemmikutest (ema asendajad, läheduse pakkujad).
Samas mõistan, et hambaarst, olles mures hammaste pärast, soovitab loobuda pöidlaimemisest. Kindlasti tuleb tema tähelepanekuid ja soovitust tõsiselt võtta. Oletan, et ta näeb pöidlaimemist otseses seoses teki kasutamisega. Ta arvas, ilmselt et lapsel on kergem pöidla imemisest loobuda, kui selle tegevusega seotud tekki ka enam ei oleks. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Seda saate ise jälgida ja oma lapsele sobiva viisi leida. Jagan seda mõtet, et leidma peaks viisi, mis on kõige vähem traumeeriv. Võimalik, et tekk, millega ta on harjunud magama, loob lapses soovi ka pöial suhu panna. Ilmselt on asi pigem olukorrast tulenev, st pigem on pöidla imemine seotud magamaminekuga, mitte aga niivõrd tekiga, isegi kui need kõik esinevad koos. Kui teile näib, et tekita oleks laps traumeeritud, siis proovige leida teisi võimalusi, kuidas last aidata loobuda vanast harjumusest pöialt imeda. Ühest asjast vabanemiseks ei pruugi olla vajadust loobuda teistest asjadest, mis kuulub magamamineku rituaali juurde. Pigem jätta teised tuttavad ja uinumist soodustavad tegurid alles, samuti rutiinsed tegevused, mis seostuvad uneajaga ja loovad meeldiva, rahulikku meeleolu ja valmisoleku uinumiseks (hambapesu, oma voodi, tuttav pidžaama, vaikus, kaisulooma magamapanek, muinasjutt, unemusi jms ) ja püüda loobuda sõrmeimemisest ilma lapsele teisi talle armsaid ja ohutuid asju keelamata.
Suur tänu, Marge Vainre! Käisime Teie juures 4 korda ka pereteraapias ja meie olukord on sellest ajast paranenud .
Nüüd veel pöidlaimemisest! Saan aru, et Te ei pea õigeks teki äravõtmist vaid pigem asjade loomulikku kulgu, et aja jooksul laps loobub ise oma tekist. Arvan, et selline lahendus sobib nii mulle kui lapsele. Kuidas peaksin aga asjale lähenema, kui tahan harjutada ära pöidla imemist? Kas kasutada "mina"-sõnumit (nt. Ma ei taha, et sa pöialt imeksid) või seletada muul moel või lihtsalt võtta pöial regulaarselt suust ära ja öelda "ära ime pöialt". Mis võiks 2-aastase puhul töötada? Apteegist ostetud mõru küünelakk igatahes ei tööta.
Suur tänu!
Pöidlast loobumine on kõige raskem harjumus millest loobuda,sest seda ei saa ära võtta nagu lutti vms.Minu poiss imes sõrme kuuenda klassini,mis sellest ,et hambaarstid keelitasid ja mina meelitasin ta hakkas seda tegema varjatult öösel.Hambad kooldusid natuke ette ja hambaarst ütles,et on vaja klambrid panna aga enne ei saa kui imemine maha jäetud.Poiss tahtis aga nii väga klambreid,et loobus sõrme imemisest.Peale loobumist vajusid aga hambad ilusti ja kiirelt tagasi nii ,et klambreid ta ei saanudki.Edu nippide välja mõtlemisel,meil ei toiminud ükski vägi.Tean suguvõsat noormeest kes imes sõrme gümnaasiumiski,hambad väga normaalsed see loeb vistka mis asendis see sõrm suus on.Tekki ärge mingil juhul võtke küll loobub ise mina õmblesin sellest hiljem kaisu padja.
On rõõm teada, et teie perel on hästi läinud, tänan!
Niisiis, olete pöidlaimemisest vabanemisega juba tegelenud, sh proovinud küünelakki, mis peaks lapsele imemise ebameeldivaks tegema, kuid see ei aidanud. Nii see on, et mõnel lapsel on kergem loobuda, teisega näevad vanemad kaua vaeva. Ilmselt oleneb see nii lapse vanusest, kui seoste kujunemise tugevusest. Mida kauem kestnud ja suurem sõltuvus, seda kindlasti keerulisem ka vabaneda. On tõesti juhtumeid, kus veel teismelinegi pöördub vana harjumuse juurde tagasi, kuid on ka neid, kes lihtsalt suuremaks saades ise loobuvad ja ei vaja enam selliseid ennasttoetavaid „abivahendeid“.
Mida siis teha saaksite? Arvan, et tähtis on see, et te ei muretseks ise liialt, et ei reageeriks lapses ärevust tekitavalt, ei oleks liialt range ega ammugi mitte karistav (saan aru, et te oletegi püüdnud igati lapse heaolu ja enesetunnet arvestada). Mida suurem laps, seda kergem on sõnaliselt seletada, miks see pöidla imemine hea ei ole (nt täiesti kohane on mina-sõnumid, mure hammasta pärast). Kaheaastasele ei pruugi see olla piisav, kuid siiski, miks ka mitte vahetevahel seda öelda, peaassi, et jutt ei muutuks arusaamtuks moraali lugemiseks ja ei kujundaks lapses häbitunnet. Selles vanuses võite lapsele lühidalt öelda selgituseks, et nüüd püüame uinuda ilma pöidlata, et hambad saaksid tugevad ja terved kasvada ja ka pöial. Näiteks: „ma tahan sind aidata ilma pöidlaimemiseta magama jääda; ma vahetevahel tulen ja vaatan, kuidas sa magad; kui pöial on siiski suhu lipsanud, siis tulen ja vahel võtan ta ära“ jms. Püüdke ka last saada huvituma sellest harjumusest loobuda ning pakkuge ennast teda toetama, siis ei kujune see võitlemiseks, kemplemiseks, kontrollimiseks, mis mõjuks lapsele kindlasti ärevust tekitavalt.
Minu teada ei ole ühtki kindlalt toimivat võtet (sh küünelakk, sinep näpule, kinnas kätte vms.), kuid proovida võite nii, et jälgite last, kas on midagi, mis aitab teda kiiremini uinuda, rahulikumalt magada, siis on tal ka kergem loobuda. Pöialt võib laps vajada hellusevajadusest, voodis üksiolemisega toimetulekuks, lutist loobudes jne. Pakkuge lapsele ärkvelolekul piisavalt tegevust, aga eriti koosolemist, füüsilist lähedust, sülesolemist ja seda mõnda aega veidi rohkem – see toetab teda muutustega toimetulekul.
Suur tänu! Sain vastustest enesekindlust ja mõned ideed kuidas edasi toimida. Tundub, et parim on võtta asja rahulikult ja varuda palju aega ja kannatlikkust. Kõike kaunist
.