Kas oskate soovitada kuivõrd on peale lahutust õigustatud laste (4 ja 7.a) jagamine vanemate vahel nii, et vahepeal elavad lapsed ühe ja siis jälle mingi perioodi teise vanema juures? Kas see üldse on nii väikeste laste puhul soovitav? Milline oleks optimaalne ühe (vahetus)perioodi pikkus, et lapsed ennast täiesti kodutuna ei hakkaks tundma? Mis võiksid olla sellise laste (ühis)kasvatamise plussid ja miinused võrreldes sellega, et üks laps jääb ühele ja teine teisele vanemale või mõlemad lapsed elavad püsivalt ühe vanema juures ja teise vanema juures käiakse nädalavahetustel?
Selleks, et laps saaks rahulikult areneda – mängida, õppida, kasvada, maailmaga omal viisil tutvuda, peab ta tundma end igas mõttes turvaliselt. Psühholoogiline turvalisus sõltub suuresti sellest, millised on last ümbritsevate täiskasvanute omavahelised suhted ja kuidas oskavad täiskasvanud suhelda lapsega. Lapsed kohanevad uue elukorraldusega väga hästi, kui neil on psühholoogiliselt turvaline olla.
Lahutus võib lastele mõjuda raskelt just seetõttu, et vanematele endale mõjub lahutus raskelt. Ideaalis võiks olla nii, et lahutusega lõpetatakse mehe ja naise suhe, kuid jätkatakse suhet vanematena. Tavaliselt võtab aga aega, et lahutusega seotud suhtevalud muutuvad nii talutavaks, et suudetakse jätkata normaalset vanemlikku suhet. Naisse ja mehe suhet võib pidada lõpetatuks siis, kui ei ole enam soovi võidelda, kättemaksta või teisele haiget teha. Vahel on hea kasutada pereterapeudi abi selleks, et lõpetada suhet. Vanemad peaksid tegelema oma tunnetega ja leidma toetust, et nad jaksaksid olla vanematena oma laste jaoks olemas. Kahjuks jäävad lapsed liiga tihti naise ja mehe omavaheliste pingete sisse. Igal lapsel peaks olema võimalus oma ema ja isa armastada olenemata sellest, mida arvavad vanemad teineteisest. Lapsel peaks olema õigus oma tunnetele ja mõtetele.
Selleks, et otsustada, kus lapsed peale lahutust elama hakkavad, peaksid vanemad panema oma lahutusega seotud valud kõrvale ja katsuma rääkida omavahel siiralt mõlema vajadustest ja võimalustest. Kindlasti on vaja ka lastele rääkida toimuvatest muutustest ning kuulata ära nende mõtted, tunded ja reaktsioonid. Lapsi on väga oluline kuulata, kuid neile ei tohiks kindlasti jätta otsustamise koormat, sest sel juhul peaksid nad valima justkui kahe kõige olulisema inimese vahel ja see on lapsele liiga suur emotsionaalne koormus. Lapsel on vaja teada, et tal on võimalik suhelda edasi mõlema vanemaga. Tavaliselt mängivad otsustamise juures rolli vanemate töögraafikud, lasteaia/kooli/trennide asukoht, laste sõprade elukohad jne. Hea, kui vanemad suudavad lähtuda kõikide pereliikmete vajadustest ega hakka võistlema ega omavahel võrdsust taga ajama.
Kui naine ja mees suudavad oma suhte sel viisil lõpetada, et nad ei pea lapsi omavahelistesse pingetesse tõmbama ning neil on normaalne vanemlik suhe, siis on üsna kindel, et nad leiavad kõige parema lahenduse ka laste jaoks. Vahel võtab parima lahenduse leidmine aega ja sellest ei ole midagi halba, kui algul otsustatakse ühte moodi ja hiljem midagi muudetakse. Tähtis on, et toimuks omavaheline suhtlus. Lastele loob turvalisuse vanem, kes oskab lapse tundeid aktiivselt kuulata ja räägib endast mina-keeles teisi süüdistamata. Lapsed tajuvad alati kõiki pingeid, mis peres on, kuid probleemid tekivad siis, kui laps ei kuule sõnu nende pingete kohta või kui lapse eneseväljendusi ei kuulata.
Kokkuvõtteks ütlen, et parim lahendus, kuidas laste elu peale lahutust planeerida, selgub siis, kui konkreetne perekond üksteist tõeliselt kuulab ja igaüks saab väljendada oma vajadusi. Selleks, et leida lastele sobiv võimalus, peavad vanemad oma valu kõrvale panema ja rääkima oma praktilistest võimalustest ja kuulama laste tundeid. Tihti on aga peale lahutust raske teineteist kuulata ja sel juhul soovitan pöörduda pereterapeudi poole, kes aita hoida neutraalsust ja võimaldab asjadest vajalikul määral rääkida.
Kodutunde loob suurel määral ikka hea ja usalduslik suhe.
Häid ideid saab ka eesti keeles ilmunud Philip M. Stahli raamatust „Lastekasvatus pärast lahutust“.
7 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
10 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
