Tere!
Umbes kuu pärast on sündimas pere teine laps. Poeg veidi üle 3 aasta vana lasteaia laps (päris koju teda jätta ei ole plaanis, kuid kindlasti ei vii teda ka 5 päeva nädalas lasteaeda). Oleme talle rääkinud, et emme kõhus kasvab tita ja kui ta sünnib siis alguses ei oska titad mängida, neil pole hambaid ja söövad ainult emme piima, rääkimise asemel nutavad, oleme koos vaadanud väikelastele mõeldud raamatuid õe/venna sünnist. Ka on tutvusringkonnas sündinud suve jooksul mõned beebid ja meie poeg on neid ja nende toitmist näinud. Samas ei oska ta ilmselt ette kujutada, mida reaalselt tähendab uue pereliikmega kooselu. Kuidas saaks seda vanemale lapsele ja ka vanematele võimalikult valutuks teha? Kuidas peaks mina pärast teise lapse sündi käituma, sest paratamatult nõuab imik suure osa minu ajast toitmise, mähkimise, magama paneku jm sellisega - mäletan, et esimese lapse sünni järel oli endalgi algul vaja hambaid pesta või süüa jooksu pealt, imik ühel käel nt rinna otsas. Kahjuks elavad vanavanemad kaugel ja mees töö tõttu palju kodust ära, niiet koduseid toimetusi ja lastega tegelemist ei ole ka eriti teistele jagada. Kas peaks juba ette hakkama rääkima, et kui tita sünnib, siis ei saa alati emme oma pojaga tegeleda (seni ta ju harjunud olema tähelepanu keskpunktis)? Ja pärast sündi, kas ma tohin vanemale lapsele öelda, et praegu ei saa sinuga tegeleda, sest pean titaga tegelema? Või ei tohiks otseselt tuua teist last vähemalt sõnaliselt põhjuseks, et mitte rõhutada fakti, et noorem laps "varastas" vanemalt ema ära ja sellega armukadedust suurendada? Millist selgitustööd peaks vanemale lapsele veel enne uue pereliikme sündi tegema? Mis aitaks vanemal lapsel ema "ainuomamise" kaotusest valutumalt välja tulla? Ei ole leidnud kahjuks ka häid raamatuid/artikleid sel teemal, äkki oskate midagi soovitada?
Tänan!
Tundub, et peate üsna möödapääsmatuks, et vanem vend muutub tita sündides armukadedaks. See ei ole sugugi alati nii. Te olete juba praegu väga palju teinud, et oma vanemat poega uue tita mõttega harjutada, teda igakülgselt ette valmistanud. Teisest küljest olete ka ise teadlik, et peate oma käitumist jälgima, et vanem laps ennast kõrvalejäetuna ei tunneks (Teda tähele panema, talle aega leidma, talle jõukohaseid ülesandeid tita hooldamisel jagama). Lisaks peate aega jätma iseenda jaoks, et teha seda, mis teie „akusid“ laeks. Juba praegu võiks poeg olla harjunud, et aeg-ajalt on emal-isal vaja aega kahekesiolemiseks ning kummalgi ka aega omaette olemiseks. Siis ei ole midagi uut selles, et emal on varsti vaja aega titaga tegelemiseks ning tema peab oma tegevusi emmega koos pisut edasi lükkama. Tegelikult ei ole suurt vahet kas öelda lapsele: „Ma loen selle ajalehe läbi ja tulen siis sinuga mängima“ või „Ma söödan tita ära ja panen ta magama ning siis tulen sinuga mängima“. Kui aga laps on harjunud kogu aeg tähelepanu keskpunktis olema, siis on tõepoolest probleemid varmad tekkima.
Lapsed, eriti väikelapsed (kelle sõnalised võimed ei ole veel nii arenenud), ei pea suulist selgitustööd suurt miskiks, nemad „loevad“ ja reageerivad vanemate olemisele, nende mitteverbaalsele käitumisele (mida vanemad ise enamasti ei ole suutelisedki tähele panema). Näiteks kui vanemad on omavahel riius, kuid lapse kuuldes ei tülitseta, siiski tajub laps, et midagi on valesti ja tema käitumine mingis osas muutub. Samamoodi kutsuvad teie sisemised uskumused esile lapse vastavat käitumist. Kui te lastevahelist armukadedust väga pelgate, siis võib laps just vastupidiselt selle teate üles korjata ning vastavalt käituma hakata. Hea, kui teil on olemas sisemine veendumus, et olete omalt poolt poja igati hästi uue ilmakodaniku tulekuks ette valmistanud ning sügav armastus oma mõlema lapse suhtes. Siis on väga tõenäoline, et probleeme ei teki. Poeg tunneb teie armastust enda vastu ja näeb teie armastust väikese tita vastu ning ka tema hakkab teda armastama. Kuulake ja usaldage oma südame häält!
Tere.
Natuke üle kuu aja tagasi sündis perre teine poeg, suurem poeg on saamas 3 aastaseks. Meie rääkisime ka ette, et tita on väike ja ei mängi veel jne. Enne sündi oli väga mõistev minu suhtes ja paitas kõhtu ja aitas kui ma midagi palusin. Näiteks asju maast üles võtta kuna lõpus oli väga halb kummarduda.
Aga nüüd on ta nii endasse tõmbunud ei lase enam ennast sülle võtta ja on kuidagi tõrges teiste vastu. Ka kasvataja ütles, et lasteaias on käitumine kurjaks muutunud. Juhtus ükskord sedagi et lõi titat korduvalt. See hirmutas mind kohutavalt ja olen nüüd segaduses mis pean tegema? Kas karistamine aitaks või teeks see asja veel hullemaks?
Kui enne oli Virmo avatud ja rõõmsameelne, siis nüüd kipub olema kinnine, ei lase end sülle võtta või kallistada. Tahan temale ju ka hellust pakkuda. Igal võimalusel püüan temaga mängida ja tema jaoks olemas olla. Õnneks on tita rahulik ja saan Virmoga ka tegeleda, aga ta on ikka kinnine. Üritan talle selgitada ja näidata et tema on ka mulle oluline, ka mees on väga asjalik ja jagab Virmole tähelepanu, veel rohkem kui varem. Aga miski ei näi aitavat, mul on halb näha et laps on häiritud. Olen selle pärast ise ka mures ja otsin kirjanusest abi.
Mida teha? Kuidas käituda?
Saan aru, et teie vanem poeg on muutunud kodus kinniseks ja lasteaias kurjemaks peale väikevenna sündi hoolimata sellest, et olete teda igatpidi ette valmistanud ning raseduse ajal tundus kõik kenasti laabuvat. Laste reaktsioone on väga keeruline ette aimata, sest iga inimene on unikaalne. Keeruline on arvata, mis teie lapsele kõige rohkem meelehärmi valmistab. Ilmselgelt on ta millestki häiritud ning see tundub üsna püsiv olevat. Samas on siiski lootust, et asi võtab mõned kuud aega ja hakkab siis leebuma. On ju ka paljudel emadel sünnitusjärgne depressioon, mis mõningatel kordadel möödub üsna ruttu, teistel juhtudel on tegemist kauakestva seisundiga, millest väljatulemiseks on vaja välist abi.
Kõige mõistlikum on sellises olukorras keskenduda lapse kuulamisele ja mõistmisele. Vahest on lapse jaoks suurteks häirijateks meie jaoks pisiasjad, midagi, mida laps on omal kombel mõistnud või mõni infokild, mille ta oma fantaasiaga on hirmsaks mõelnud. Kolmese puhul sellele jälile saamine nõuab tähelepanelikkust, kannatlikkust ja tublit annust õnne. Pange tähele, millal on tema reaktsioon ebakohane, millal ta ärritub rohkem kui põhjust on. See on hea hetk püüda talle läheneda. Alustage sellest, et kirjeldage oma tundeid, mida tema eemalehoidev ja kinnine käitumine (või mõni muu ebakohane käitumine) teis tekitavad. N: „Kui sa eemale hoiad ja end sülle ei lase võtta, siis olen ütlemata kurb. Ma tahan väga aru saada, mis sind vaevab.“ Püüdke talle sõnades tagasi peegeldada tema tundeid/mõtteid, mis teda niimoodi käituma võivad panna. Laps ise ei oska seda enamasti välja tuua, kui aga teie oletus tema sisemise maailmaga kokku läheb, siis ei aja ta tagasi, enamasti noogutab või lihtsalt vaikib. Ta jääb samuti järele mõtlema. Kui peegeldus väga täpne on, siis võib vallanduda emotsionaalne reaktsioon, mis ongi eesmärk – saada lapse seest välja see, mis teda vaevab ning pakkuda talle toetust. N: „Kas sul on peale venna sündi tunne, et oled üksi ja me ei armasta sind enam?“ vms. Võib juhtuda, et laps ei vasta midagi ja te ei saa temaga sel korral jutule. See on üsna ootuspärane, ilmselt läheb mitmeid kordi, enne kui te jutule saate. Võib juhtuda ka nii, et kuigi laps teile midagi ei ütle, tema käitumine siiski muutub. Teie eesmärk on vähendada pinget lapse sees tuues sõnades välja selle, mis talle haiget teeb. Isegi kui laps midagi ei ütle, ometi on peidus olnu välja öeldud ning tasapisi hakkab kergemaks minema.
Kui olete omalt poolt püüdnud, kuid mingeid muutusi ei märka, siis soovitan pöörduda lastepsühholoogi poole. Ehk oskab tema anda mõne uue vaatenurga või nõksu, kuidas lapsele läheneda.
