Laps on 1,5 a ja ei julgegi enam eakaaslastega kokku viia, sest ta pidevalt lükkab, hammustab, näpistab ja lööb teisi lapsi. Kas mina teen midagi valesti või on tegemist ealise iseärasusega?
Pooleteiseaastane laps on jõudnud vanusesse, kus aina selgemalt jõuab talle kohale, et mina olen mina ja teised on teised. Ta on läbi füüsiliste võimete arengu aina rohkem eemaldunud emast (enamasti on laps selleks ajaks rinnast loobunud, ta on käima hakanud jne.) ning ta püüab aru saada iseenda piiridest (tahtes ise süüa, protesteerides patside vastu, eelistades kartulit supile jne.). Tema ellu hakkavad tasapisi tekkima teised lapsed, kelle vajadusi tema veel mõista ei suuda (teiste tunnetest arusaamise oskus tuleb tasapisi alles eelkoolieas). Ka tema ise ei vaja veel samaealisi mängukaaslasi, sest mängimise oskus on alles kujunemas. Antud vanuses on parim mängida koos täiskasvanuga, kes jälgib lapse pidevalt muutuvat tähelepanukeset ja pakub tegevust vastavalt sellele; kes suudab arvestada lapse veel väga mina-keskse maailmanägemisega. Täiesti tavapärane on see, et kui koos on kaks või enam 1,5a last, siis vanemad ei saa teha muud, kui valvata, et nad üksteisele haiget/liiga ei teeks või siis juba tekkinud olukordi lahendada. Kui löömise/hammustamise/näpistamise olukord on juba olnud, siis peab laps saama kohest ja selget tagasisidet, et selline käitumine ei ole ok, et teisel oli valus. Hea on kohe uut tegevust või lelu asemele pakkuda. Tüüpiline on ka see, et selliseid seletusi tuleb anda 100 korda järjest – lapsele ei jääks nagu midagi meelde. Tean vanemaid, kes on külaskäikude hulka oluliselt piiranud, kui nende laps on vanuses 1,5-2,5a, sest neile ei meeldi olla pidevalt keelaja ja tülide lahendaja rollis. Vanuse suurenedes suureneb ka lapse huvi ja oskus teistega koos mängida.
Enamasti on lapse sellise „agressiivse “ käitumise taga emotsioonid ja pinged. Need on kõige käepärasemad viisid pingete väljaelamiseks. Väiksemad titad kasutavad sarnastes olukordades nuttu, vanuse lisandudes ja vanemate pidevate ponnistuste tulemusena reageerimisviiside hulk mitmekesistub (sõnad, eemaldumine, järeleandmine, kauplemine jne.). Samas on löömine väga visa kaduma, eriti poiste käitumise repertuaarist – veel koolieaski on kõige käepärasem pingelises olukorras vastasele üks tou anda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
