Pöördun siia kuna ei oska enam midagi teha ega mõelda. Kõik algas siis sellest, et läksime nädalavahetusel maale kus me polnud käinud mitu kuud. Kui hakkasime tagasi tulema ütles 4,5 aastane laps et tema jääb sinna. Alguses mõtlesin, et teeb nalja aga siis tuli välja et ei. Ma ei sutnud seda uskuda, et laps tahab üksi maale vanaisa juurde jääda. Lapse isa käib Soomes tööl ja üritab iga 10 päeva tagant kodus käia (kodus on siis 3 päeva) Isa oli ka sel ajal meiega. Muidu alati laps tahab issiga mängida jne aga seekord tahtis maale jääda. Sinna ta siis jäigi. Oli 2 päeva maal ja tuli tagasi ainult tänu sellele, et pidi, sest teistel ka muud tegemised. Koju jõudes oli ta mossis, et pidi ära tulema ja hakkas siis rääkima, et tema läheb homme tagasi, et vanaisa tuleb talle järgi jne, et emme ja issi ei või maale tulla. Mina pidin ära minema ja issi jäi siis sel päeval last koju vaatama. Laps nägi, et panin jope selga siis küsis mult, et kuhu ma lähen. Ma vastasin, et kooli ja siis laps selle peale, et no jah mine siis. :O Ta pole kunagi nii ükskõikne olnud. Muidu ikka kalli teinud ja ilusti ära saatnud. Issi läks järgmine päev ära. Meie vahelised pinged jäid ikkagi alles. Tulin koolist ja siis laps jälle mossitama kohe. (sel päeval hoidis teda linnavanaisa ) Ma siis küsisin, et miks ta kurb on ja kui ta emmega ei räägi siis emme ei tea mis tal viga on. Ikka ei sõnagi vastu. (Tean, et kuna käin koolis siis ei ole aega nii palju lapsega tegeleda kuna vaja õppida, süüa teha, koristada jne aga igal vabal hetkel ja kui vähegi jõuan tegelen lapsega, loen iga õhtu juttu, käime kuskil väljas jne.) Küsisin siis, et kas ta ei taha emmega kodus olla? Laps vastas, et jah ei taha. Küsisin siis et kellega ta tahab olla ja vastas et issiga. Mu süda pidi lõhkema ja hoidsin vägisi nuttu tagasi. küssin veel asju aga ei mingit vastust, siis küsisin et kas ta ei taha emmega rääkida ja sealt tuli muidugi vastus, et ei taha jah. Ma ei saa aru lapse käitumisest? Mis tal viga on? Alguses tõrjub nii emmet kui ka issit ja nüüd siis tahab issit ja emmet ei taha. Olen alati mõelnud lapse vajadustele ja heaolule ennem ja siis alles muud asjad aga ikkagi lapsele ei sobi. Üritan olla nii rahulik ja mõistev kui annab olla kuna issi ju ka enamasti kodus pole aga tõesti ei saa lapsest aru. Kas ta tõesti tahab ilma emmeta olla??? Laps muidu ka tundlikum (hakkab kergesti nutma) ja kurb tundub. Midagi on lapse südamel mis teda vaevab aga mulle ta seda ei räägi. Ma ei tea enam mida teha Tunnen, et minu ja lapse vahel oleks nagu mingi müür.
Laps on oma käitumiselt teie suhtes muutunud tõrjuvamaks ning jahedamaks ja see teeb teid kurvaks ning abituks, sest omalt poolt püüate lapsele anda parimat, mis hetkel võimalik. Olukord on seda keerulisem, et lapse isa on pidevalt pikalt kodust eemal ning seetõttu teil ka varjatud süütunne, et ei suuda lapsele pakkuda terviklikku pereelu.
Teie hoolimist ja armastust näitab väga hästi see, et te märkate ja mõistate, et lapsel on mure, ta on muutunud kurvaks ja tõrjub inimesi, keda varem on väga soojalt hoidnud. Oluline on lapsele selles mures tuge pakkuda. Te ei saa suure tõenäosusega seda tema eest ära lahendada, kuid te saate olla tema kõrval, teda südamega kuulata ning kui ta rääkida ei taha, siis lihtsalt süles hoida. Te olete püüdnud lapse muret mõista ja esitanud väga õigeid küsimusi. Kui laps ütleb, et ta ei taha rääkida, siis on õige lapse soovi sel hetkel austada ning lihtsalt rääkimata olla (kuidas seejuures toime tulla oma sisemise valu ja meeleheitega on hoopis teine teema). Saate vaid endaga toimuvat talle peegeldada Nt. „Ma näen, et sa oled kurb ja sul on mure ja see teeb mind samuti väga kurvaks ja abituks. Ma ei tea, mis on sinuga lahti, kuid mul oleks parem kui saan sind vähemalt süles hoida.“
Laps ei oska ise sõnadesse panna seda, mis tema sees toimub. See väljendubki sellises impulsiivses tegevuses (tõrjub kord üht, kord teist, on ükskõikne, kurb, mossis). Lapse tõrjuv käitumine (ja ka sõnad „Ma ei armasta sind!“, „Ma ei taha sind!“ ) ei tähenda seda, mida meie esimese hooga arvame. See on lihtsalt sisemise ebamugavustunde, mingite vajaduste rahuldamata olemise tema jaoks sel hetkel kõige käepärasem väljendusviis. Need on märgid, mille sisust ja tähendusest lapse jaoks tuleb aktiivse kuulamise teel aru saada.
Kirja järgi võin öelda, et olete aktiivset kuulamist juba alustanud ning laps on teile ka kenasti vastanud. Teie vestlus takerdus seal, kus oleks vaja lapsele peegeldada tagasi tema tundeid, temaga toimuvat. Nt. kui laps vastas, et tahab kodus olla koos isaga. „Sa igatsed väga oma isa järele“ Ilmselt on vastuseks jah „Sa tahad rohkem aega koos oma isaga veeta“ jah „Sa tahaksid, et isa käiks Eestis tööl, sest siis saaks ta igal õhtul sinuga koos olla“ jah. Iga Jah-iga väheneb pinge lapse sees ja tajub, et te mõistate teda. Olge selle igatsuse sees temaga koos. Öelge, et ka teie igatsete issi järele. Te võite lühidalt seletada, et hetkel on issi Soomes tööl käimine teie pere jaoks ainuke võimalus. Ja küsige lapse enda käest, mis aitaks tal igatsusega paremini toime tulla. Võite omalt poolt ka mingeid variante välja pakkuda (nt. vanaisaga rohkem koos olemine vms.), et käivitada lapse mõtteid. Kui mõni hea mõte kõlama jääb, mis lapsele meeldib, siis leppige kokku ja viige see ellu. Alati ei peagi selliste lahendusteni jõudma, kõige olulisem on tabada ära lapse tunded ning need talle tagasi peegeldada. Iga lapse südamest tulnud „jah“ vähendab tema murekoormat ja toob tema ellu tagasi rohkem värve. Ning müür teie vahel sulab nagu kevadine lumi. Palju väge teile üksteise mõistmiseks!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.