Mul oli mõni aeg tagasi väga tugev paanikahoog , elus esimest korda ja täiesti ootamatult minu jaoks ja tabas mind keset nö tegevust ja päeva, mitte keset muremõtteid. Järgnev kuu pärast seda oli väga raske, kuna taolisi hoogusid esines pidevalt, küll aga ei läinud nad enam päris nii tugevaks, kuna juba teadsin millega tegu, kuid kartsin muidugi väga üksinda kusagil käia.
Ka praegu, veel paar kuud hiljem, esineb mul kergeid ärevushooge, kuid kuna olen juba üsna põhjalikult lugenud, mis paanikahoog tähendab ja kuidas sellega toime tulla, siis olen jäänud nendes tunnetes enamvähem rahulikuks ja need vaibuvad mõnede hetkedega.
Hoopis muu mure vaevab mind järjest rohkem. Alates sellest esimeset paanikahoost olen hakanud tundma pidevat hirmu ja ebakindlust, ebaturvalisust siin maailmas. Ilmselt selle hoo ootamatus lõi mu jalad alt ning üritan pidevalt valmis olla muudeks ootamatuteks, peamiselt surmadeks, õnnetusteks, rasketeks haigusteks jne. Seda kõike võimendab asjaolu, et ma olen kahe pisikese lapsega valdavalt kodune - ühelt poolt tunnen pidevat hirmu oma laste pärast või enda pärast, mõtlen, kuidas mu lapsed saaksid hakkama, kui minuga midagi juhtuks, kes neid kasvataks, mida nad tunneksid jne. Teistpidi muidugi kardan, et lastega juhtub midagi. Tundub, et kõigiga koguaeg juhtub midagi. Kuulen vaid negatiivseid lugusid igal pool, kuhu lähen. Koguaeg inimesed räägivad surmadest, õnnetustest ja jubedatest asjadest, ma olen üritanud siis eemalduda seltskonnast, kuid enamasti olen ma ikkagi pidanud juba osaliselt seda juttu kuulma ja mul hakkab jälle halb. Ma ei julge enam telekast uudiseid vaadata ega interneti uudisteportaale avada, sest enamasti on alati uudised halbadest asjadest. Kui kuulen midagi halba, siis mõtlen koguaeg, et see võib juhtuda minuga või mu lastega, üritan tunda seda, mida tunneb inimene, kellega see juhtus. Mul jäävad meelde asukohad, kus on keegi tapetud või midagi muud juhtunud ning ma ei soovi nendesse minna. See on niivõrd piinav juba, ma ei taha neid tundeid enam tunda. Ma saan aru, et mu maailmapilt on praegu väga ühekülgne, kuid mis minuga ikkagi täpselt toimub? Kas ma nüüd ülejäänud elu jäängi vaid muretsema laste pärast ja enda pärast? Tunnen järjest sagedamini, et ma ei oleks tohtinud lapsi saada, siis oleks vähem, kelle pärast muretseda. Maailm tundub nii mõttetu, sest ma ei julge tunda rõõmu enam millestki. Ma isegi tunnen, et ma ei julge oma lapsi armastada, sest mida rohkem neid armastan, seda enam kardan neist ilma jääda. Ma lihtsalt ei jaksa enam niimoodi elada.
Tasapisi on hakanud meenuma, et olen ka sarnaseid tundeid tundnud varasemalt - mingil eluperioodil lapsena muretsesin, et ema sureb ära, sest ta rääkis sageli, et tal tervis ei ole hea (kuigi tal polnud tegelikult midagi häda). Samuti mäletan, kuidas ema alati närveeris väga, kui mu suurem õde või vend oli kuhugi kauemaks jäänud ja ta arvas, et midagi on juhtunud, kuid samas ei julgenud ta helistada ja uurida ka, kus nad on, lihtsalt muretses ja ma nägin seda pealt. Ka vanaemast mäletan seda, et ta ütles, et tema ei taha uudseid kuulata-vaadata, sest ainult õnnetustest räägitakse - nüüd tunnen ju ise samamoodi, too hetk tundus see naljakas. Kas see kõik mõjutas ka mind või lihtsalt mäletan hetkel just neid asju, kuna see teema on mul aktuaalne praegu?
Kas on olemas mõni raamat, mis aitaks mul paremini toime tulla või mõista, miks ma nii tunnen?
Teie poolt kirjeldatud seisund jätab tunde, et olete segaduses. Paanikahoog on tugev reaktsioon, mille vallandab miski. Teie puhul on tunne, et olete väikeste laste emana ülekoormatud ja väsinud. Väsimusel on oma koht erinevate psühhiliste reaktsioonide käivitamisel. Saan aru, et ärevus on teie peres olnud ka eelnevatel põlvkondadel. Kõik need asjad kokku võivadki vallandada paanikahoo. Teie poolt kirjeldatud olukorras jääb raamatu lugemisest väheks, pigem peaks pöörduma psühholoogi poole kes saab täpsemalt kaardistada teie seisundi, mis vallandas paanikahoo, mida siis teha kui muutute taas ärevaks ja kuidas saada liigsest muretsemisest lahti. Paanikahoogude ja ärevuse jaoks on psühholoogias olemas erinevad meetodeid, millega seda ravida.
Kokkuvõttes leidke endale psühholoog, kes saaks teie mure ära kuulata ja anda soovitusi juba edasiseks tegevuseks. Väga hea oleks, kui leiate endale kognitiiv- käitumusliku teraapia väljaõppega psühholoogi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
