Tere, mul on väga raske selliseid asju Interneti vahendusel teha, kuid olen jõudnud sellisesse punkti, kust ma ei oska enam edasi minna. Olen 23 aastane noor ema, minu tütar on 3 aastane. Hetkel olen lapse isast lahku läinud ning minu lapse käitumine on muutunud talumatuks...Ta ütleb mulle alalõpmata, et ma olen paha ja et ta tahab isa juurde minna, ei luba mul endale lähedale minna, tõrjub mind ja minu katseid talle läheneda. Mu süda kisub valust krampi igakord, kui ta jälle nii käituma hakkab. Põhimõtteliselt ma pean vältima tema igasugust korrale kutsumist, sest see ärritab teda. Ta keeldub pesemast, söömast, riideid vahetamast jne jne. Loomulikult olen ma vahel kannatuse kaotanud ja tema peale ka häält tõstnud, karistanud teda nt sellega, et ta jääbi mingist mänguasjast ilma vms, kuid viimasel ajal olen juba täiesti apaatseks muutunud..Mul ei ole jõudu enam talle seletada..Ma tunnen sisemiselt nagu mu laps vihkaks mind, ta ei taha minuga koos olla, ta keeldub igasugusest hellusest, mida ma talle pakkuda soovin. Ma saan aru, et ta on ainult 3 aastane ja need on tema emotsioonid kuna kogu see olukord on tema jaoks uus jne, kuid ma pole näinud ühegi lapse sees nii palju kurjust. Mul on tõsine hirm
Muutus teie peres on kahtlemata raske nii teile endale kui ka lapsele. Lapse „kurjus“ , nagu kirjutate, tema protestiv käitumine, pole muud kui tema pettumus ja pahameel, et tema vanemad ei ole enam koos, temalt võeti ära midagi väga olulist ja head. Ka temal on hirm, palju teadmatust, tema turvatunne on saanud hoobi. Ta igatseb tagasi isa, seda olukorda, kus olite koos. Võimalik, et ta omistab nö „süü“ teile, et nii läks, et tema on nüüd isast ilma, seetõttu olete „paha“ (mitte seetõttu ei ta peab pesema, riidesse panema). Tal on raske tulla toime nii keeruliste tunnetega ning ta elab seda teiega välja. Olete püüdnud seda taluda, kui samas tunnete ka abitust ja hirmu. Lapse „kurjus“ on tema igatsus selle hea aja järele, kui te olite koos. Võib-olla aitab teil selles olukorras paremini toime tulla, kui näete seda nii, et laps ei oska praegu teisiti toime tulla, teie olete ainus ja lähedane inimene, kellele ta saab oma tundeid näidata ja see on hea, et ta saab neid väljendada, olugi, et teile väga raskesti talutaval moel.
Selles keerulises olukorras on hea jääda endiste nõudmiste ja igapäevaste rutiinide juurde. Jätkakte endiselt söömist, pesemist, riiete vahetamist jne. nagu teil varem kõik toimus. Vaatamata protestile olge meelekindel, aga sõbralik. Seletamine, miks peab jne. ei pruugi vajalik olla (seda enam kui olete seda juba piisavalt korrutanud), pigem vältige vaidlusi, olge tema juures ja jätkate vajalikke tegevusi, vajadusel tehke neid asju koos (mitte pealesuruvalt, ilma ähvardusteta). Kui ta ei soovi teie lähedust, siis aktsepteerige seda, seejuures võite anda teada, et teile see meeldiks. Ta peab tundma, et armastate teda ikka.
Teie mure ja hirm leeveneb seeläbi, kui laps tunneb, et olete tema jaoks olemas ja turvaline ka siis, kui tal on halb, kui ta on teie peale vihane. Emme on see, kes ikka hoolib ja ei mõista teda hukka. Seega peaksite olema rauast (nõudlik, järjekindel, turvaline) ja sametist (toetav, hooliv) samaaegselt.
Kui laps väljendab soovi isaga olla, siis võtke jutuks ka see teema. Ka kolmeaastane vajab selgust eakohasel viisi. Rääkige lihtsas keeles, et vahel suured inimesed otsustavad nii, et isa ja ema hoolivad endiselt temast. Jälgige, et ei koormaks last üle täiskasvanute probleemidega. Mis võib olla praegu kõige olulisem, üldine info, kus isa elab, millal ja kuidas ta isa näeb ja et ta on isale tähtis. Võimalusel helistage isale, sobiv viis teemaga tegeleda on ka joonistada talle/temast pilte, rääkida lugusid jne. Seeläbi saab laps väljendada ja läbi töötada oma sees toimuvat.
Soovin teile meelekindlust ja jätkuvat mõistmist. Laps vajab praegu teid vaatamata tõrjuvale käitumisele. Te saate teda aidata just läbi selle, et jaksate taluda tema keerulisi tundeid.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
