Olen lugenud raamatut \"Nutt ja jonnihood\" ja selle järgi paaril korral ka toiminud. Ma pole kindel, kas uskuda raamatut või mitte. Mida siinsed koolitajad sellest arvavad?
Laps on praegu pooleteiseaastane. Saab endiselt rinda. Õhtuti ja lõunal jääbki rinna otsas magama. Ka öösiti sööb mitu korda. Raamatust jääb mulje nagu oleks imetamine lapsele kontrollmustriks. Kas peaksin laskma lapsel õhtuti nutma, nagu raamatus soovitatakse, või andma tavapäraselt rinda?
Täna juhtus väga kahetsusväärne asi. Läksime lapsega voodisse lõunauinakut tegema. Ta ei olnud väga unine ja hammustas mind rinnanibust. Ütlesin tavapäraselt, mitte kurja, vaid kindla hääletooniga \"Emmel on ai-ai! Ei tohi emmet hammustada!\", aga hetk hiljem tegi ta seda jälle. Tunded lõid äkki üle pea kokku ja ma tõusin põlvili, ta veel naeris, nagu oleks see mäng, mina haarasin padja ja surusin selle kolmeks sekundiks tema näole. Võtsin padja ära, ta oli ehmunud ja hakkas nutma. Võtsin ta kohe oma embusesse, kus ta veel natukene nuttis. Olin oma käitumisest šokeeritud! Ma ei suutnud uskuda, et ma niimoodi tegin. Laps läks voodist maha teise tuppa mängima. Jäin voodile istuma ja puhkesin nutma. Mida ma olin teinud? Kuidas ma võisin oma armsale lapsukesele niimoodi teha? Laps tuli teisest toast vaatama, mis ma teen. Nutsin. Ütlesin, et emme on kurb, et emmel on kahju, et talle haiget tegin. Ma ei tahtnud teha nägu, nagu seda ei oleks juhtunud, ei tahtnud minna temaga koos teise tuppa mängima. Tahtsin, et see valu, mida ta koges, tuleks tema seest välja. Võtsin ta sülle ja ütlesin, et mul on kahju, et talle haiget tegin. Ta ei tahtnud süles olla. Hakkas mind eemale lükkama. Hoidsin teda ikka enda vastas ja ütlesin rahulikult, et emme saab aru, et ta on kurb, emme on siin. Ta muudkui üritas end vabaks saada, raevutses ja nuttis, mina hoidsin teda süles. Ma ei tea, kaua see keskis. Äkki pool tundi. Lasin ta lahti, ta heitis voodile pikali. Kummardusin tema juurde ja hakkasin südamest nutma. Ütlesin korduvalt, et mul on tohutult kahju, et ma talle haiget tegin, et ma ei tahtnud, ma eksisin. Ta vaatas mulle silma. Ta silmad muutusid raskeks ja ta uinus. Nutsin veel. Ma ei suutnud oma tegu ära kahetseda. Tegu oli aga tehtud. Ma ei saanud aega tagasi keerata, et neid kolme sekundit olematuks teha. Laps magas kaks ja pool tundi. Vahepeal ärkas paar-kolm korda üles ja sai rinda. Kui lõpuks päris üles ärkas, käitus ta tavapäraselt. Kas ma lahendasin selle olukorra õigesti või oleksin pidanud midagi teisiti tegema? Millised võivad olla minu akti tagajärjed? Mida ma saan veel ära teha? Ma tõesti ei ole halb inimene ega ema. Ma ei suuda ära imestada, kuidas ma küll niimoodi üle reageerisin. Ta on mulle kõige kallim vara maailmas.
Me veedame 99% ajast koos, ma ei anna teda vanaemadele hoida. Aga ma olen natukene ära väsinud. Ma ei taha temata, aga ei saa päris hästi ka ainult temaga. Saan aru, et peaksin enda jaoks aega võtma. See ei ole minu jaoks lihtne. Tegelikult on ta juba piisavalt vana, et vahepeal vanaemadega aega veeta. Nii tekib tal nendega lähedasem suhe. Või tegelikult on selleks veel vara, sest ta ei oska end verbalselt väljendada ja vanaemad ei saaks tast aru ja nii nad väga lähedaseks küll ei saa. Aga äkki olen ma oma lapsele kontrollmustriks? Kuidas ma aru saan, kas olen?
Te olete läbi elanud vapustuse, ja mõeldes teie kirjeldusele käitumisest oma 1,5aastase lapsega, on loomulik, et tunnete suurt kahetsust, süüd, hirmu ja häbi. Ent olete seda olukorda enda jaoks püüdnud ka lahti põhjalikult harutada, endast ja lapsest aru saada – see kõik viitab sellele, et mõistate olukorra ohtlikkust endale ja lapsele ning püüate teha kõik, et selline lapse elu ohustav käitumisviis enam ei korduks. Selle olukorra lahenduse võti on eelkõige see, et õpite seisma ka enda vajaduste eest. Lapse esimesel eluaastal on emadel tõesti vaja paljud enda vajadused kõrvale panna, et keskenduda beebile. Kuid ükski inimene ei tohiks oma vajadusi kogu aeg ja pidevalt kõrvale panna, see saab siiski olla vaid ajutine olukord.
Emaroll on igale naisele väga oluline, kuid kui laps saab suuremaks, ei vaja ta enam ema pidevat juuresolekut. Teiegi peaksite nüüd mõtlema sellele, kuidas emarolli kõrval taas täita ka teisi meeldivaid rolle: olla naine, sõbranna, kolleeg – ühe sõnaga: peaksite jälle saama olla ka mitmekülgne isiksus, kellel on erinevaid vajadusi, mis vajavad täitmist. Mulle meeldib väljend piisavalt hea ema – see tähendab eelkõige, et ema on alati olemas, kui laps teda vajab, kuid laseb lapsel ka omaette olla, kui puudub tungiv vajadus sekkuda ja tegeleda. Selline ema tunneb huvi lapse vastu, kuid ei hoolitse üle. Ta ei muretse liigselt. Ta pühendub lapsele ja naudib tema seltskonda, kuid kuulab ka enda mõtteid, peab tähtsaks omaenda tundeid, vajadusi ja valikuid. Niisiis on hea ema see, kes seisab piisavalt nii lapse kui ka enda eest. On võimatu olla hea ema, kui teie enda vajadused on rahuldamata.
Kirjeldate ennast kui ema, kes on lapsega koos 99% ajast. Ent teie inimlikud, isiksuslikud vajadused? Kes seisab nende eest? Millal käiste sõbrannadega väljas, kinos, šoppamas? Peaksite kindlasti õppima seisma oma vajaduste eest. Olla poolteist aastat 24/7 emarollis on liiga raske ülesanne. See raskus on ohtlik nii lapsele kui emale. Ka need emad, kes näiteks on oma beebit raputanud, on enamasti olnud lihtsalt nii väsinud ja nii meeleheitel sellest lõpmatust pingutusest, mis kaasneb sellega, kui ema üksipäini beebiga toime tulema peab. Enda vajaduste pidev allasurumine on suur inimlik pingutus, ja kui leevendust ei tule (või seda ei lubata endale), lõpeb reeglina emotsionaalse plahvatusega.
Te peaksite kindlasti otsima enda kõrvele tuge ja abi, ja kuna lapsel on olemas vanavanemad, siis peaks olema see täiesti võimalik. 1,5aastasele lapsele ongi juba ka arenguliselt vaja suhelda teistegi lähedastega peale ema. Ja ma ei kahtle selles, et vanaemad ja lapselapsed mõistavad kindlasti teineteist ka ilma sõnadeta, ja saate ju läbi rääkida ja selgitada päevaplaani jm lapsesse puutuvat, kui nemad last hoiavad. Lapsest eemalolek (mõistlikul hulgal) ei tähenda kindlasti seda, et te temast ei hooli, vastupidi, just nii seisate selle eest, et jaksaksite olla rõõmus, kannatlik ja rahulolev ema, lapsele on arenemiseks omakorda vajalikud need kogemused, mida ta saab vanaemadega suheldes.
Mis puutub kontrollmustrisse, siis teie olukorras võib ka öelda, et see protsess on teil vastastikkune. 1,5aastane laps ei vaja füsioloogiliselt enam emapiima, kõik kasvamiseks-arenemiseks vajalikud toitained peab laps kätte sama harilikust kodusest tervislikust ja mitmekülgsest toidust, mida muugi pere sööb. Rinnaga toitmine on emotsionaalne akt, see pakub teile mõlemale lähedust, turvatunnet, koosolemise rõõmu, teineteisele vajalik olemise mõnusat tunnet. Samal ajal on see teie kummagi jaoks nn asendustegevus. Arenguliselt oleks kohane lapsele tema praeguses eas pakkuda lähedust ja turva juba muud moel: teda süles hoides ja kallistades, temaga mängides, teda mõista püüdes, temaga rääkides ja ühiseid toimetusi tehes. Emadel omakorda on pärast imetamisaja lõppu vaja taasluua lähedus partneriga/lapse isaga, et rahuldada oma lähedusvajadusi täiskasvanulikul moel. Tihti on pikaksveniv imetamine märk sellest, et naisel ei ole mingil põhjusel võimalik mehe kaissu tagasi minna ja lapsest saab omamoodi asendaja, mis võib aga saada lapsele liialt suureks emotsionaalseks koormaks. Elu ja suhted on sageli keerukad, lahendusi võib olla raske leida. Siiski saate mõelda sellele ja tegutseda ses suunas, et iseenda ja lapse eest seista sel moel, et kummagi vajadused oleks paremini kaetud.