Minul on järgmine probleemolukord. Olen vabaabielus üle 16 a (2 last) ja kuna minu paarisuhe pole kunagi väga harmooniline olnud, siis ca 1 a tagasi otsustasin endamisi, et annan endale võimaluse tutvuda uute inimestega ja ei välista võimalust, et loon uue mees-naine suhte, kui peaksin tutvuma inimesega, kellega tõesti hästi klapime. Mõeldud-tehtud ja olengi tutvunud mitmete väga toredate meestega. Uut paarisuhet ei ole tekkinud, sest ma tundsin, et lihtsalt seksisõprust ma ei taha ja nö vastastikusel huvil rajanev armusuhe, mida meespartner oma naise eest varjatult elab, ei ole ka variant minu jaoks. Tõmbasin enda jaoks piiri, et fyysiline lähedus tuleb kõne alla ainult juhul, kui tõesti tunnen, et see suhe seda väärt on. Paar korda olen olnud sel aastal nii armunud, et see on seganud tööelu ja seepärast kirjutangi.
Minu murekoht seisneb selles, et ca kuu aja eest tutvusin mehega, kellega kiiresti vastastikune tugev sümpaatia tekkis - meil oli koos väga lõbus, üllatavalt palju sarnast nii huvide kui arusaamade osas. Kui oli vaja rääkida sellest, mis edasi, siis ytlesin, et soovin temaga mees-naine suhet (mitte aga 24/7 kooselu), kuid selline suhe saab minu meelest rahuldust pakkuv olla vaid siis, kui mõlemate huvi sama suur ja samasuunaline on. Siis tuli jutuks ka teema, milline on kummagi meie isiklik elu. Sain teada, et mehel ca 1 a sõbranna, kelle kõrval ta end viienda rattana tunneb ja õnnelik ei ole, kuid soovib teha otsuseid, mida ta hiljem ei kahetse. (Ma ei eeldanudki, et ta 100% vallaline on nii et see fakt iseenesest mind ei häirinud). Nädala eest juhtus, et sõbranna soris tema telefonis ja leidis meie agara sms-vahetuse ning telefonikõnede arvu ja mahu kohta tegi ka väikese kokkuvõtte ning korraldas skandaali. Oleme tema suhte teemat msn-s arutanud ja saan nüüdseks aru, et ma ei usu, et ta suudab oma sõbrannast lahti lasta, sest kuigi sõbranna kedagi teist ihaleb, soovib ta minu sümpaatiaga ikka koos olla. Püüdsin olla konkreetne ja ütlesin et parem ärme rohkem suhtle, kuid ma ise ei suutnud sellest reeglist kohe kinni pidada; ja mehel oli hea meel et ma seda ei teinud, ses ta minu soovi vastu minuga ise rääkima ei oleks hakanud. Paar päeva ei ole me suhelnud; saan aru, et ma lihtsalt sõbrasuhet temaga ei soovi ja kuna tema paralleelsuhteid ei harrasta, siis ilmselt see asjade loomulik käik, et kumbki elab oma elu edasi. Minu mure on aga selles mul, et nii vastikult kripeldab – ma ei suuda keskenduda tööasjadele, käin kas trennis või jokutan niisama. Tahan, et mingi tasakaal saabuks, kuna terve viimase aasta olen ühest armumisest teise liikunud ja nüüd, kui leidsin sellise potentsiaalse suhte, mida mina ka tahaks, on tulemuseks, et tulemust ei ole . Muidugi on loogiline öelda, et te ju ei tunnegi teineteist ja midagi ei näe ette (et see suhe üldse õnnestuks) – selle peale tulen isegi (ja teadaolevalt ei näe tulevikku ette täpselt keegi). Kuid mind teeb kurvaks see, et ta minu pärast isegi ei püüdnud, vaid nii lihtsalt alla annab. Need uue suhte otsingud võtsingi enda jaoks kokku sellega, et minu pärast ei hakanud keegi rabelema, alati jäid mehed olemasolevasse mugavustsooni. Ilmselt see teebki haiget ja sellist kripeldamist alal hoiab (et ma ei olnud väärt mugavustsoonist väljumist). Nii et ootan häid mõtteid teemal, mismoodi edasi olla: loobuda uutest tutvustest ja lootusest et äkki leidub minu jaoks ka harmoonilisem paarisuhe veel selles elus või mismoodi ma tasakaalu tagasi saan.
Armumine on tugev tunne ja viib mõneks ajaks tavapärase elu ja enesetunde tasakaalust välja, nagu teiegi kirjeldate. Nii ongi, et mõtted keerlevad toimunu ümber, hulk küsimusi vastuseta, keskenduda raske, tunded intensiivsed ja küllap ka vastuolulised. Sooviksite ju jagada oma armumist mehega, kuid praegu olete ilmselt kurb ja pettunud, et ta ei väljendanud valmisolekut teie suhetele pühenduda. Olete ilmselt segaduses, kuna eeldasite, et tema eelmine suhe ei toimi. Nüüd, mil teil on lühikese aja jooksul mitu kogemust, hakkate lootust kaotama ning rohkem toimunu üle järele mõtlema. See on kindlasti tervitatav, et mitte haiget saada ja leida ikka see, mida otsite. Loomulikult tahan kinnitada teie mõtet, et suhe areneb pika aja jooksul ja ühe kuuga ei saa tõeliselt lähedaseks, nagu te ju väga hästi ka teate. Mõelda saate selle üle ikkagi, kuidas tulevikus ära tunda suhe, millest areneks peale armumist sügavam ja püsivam tunne. Seda ei saa te ette planeerida, kindlat ettekujutust luues otsida, nt keskendudes teatud tüüpi meeste otsimisele vms.
Viimase näite varal oletan, et on võimalik, et mees, kellel on juba suhe, võttis teiega koosolemisi hoopis teistmoodi - tema ei olnudki vaba ja valmis muutusteks, isegi kui nende suhetes on probleeme. Te olete mõelnud, et ei soovi olla kolmandaks, ega rahuldu, vaid seksile rajatud suhtega, ei astu kergekäeliselt intiimsuhetesse, Igati mõistlik ja eneseteadlik. Nii võikski olla, et olete teadlik, mis on teile oluline, millega lepite ja millega mitte. Haiget saamised pole aga ju ikka välistatud, nagu armumised meestesse, kes ei soovi teiega püsisuhet. Seetõttu teie praegune kurbus on mõistetav.
Kui mees, kellesse armunud olete ka teie vastu sama tunneb, siis võib ju kõik veel laabuda. Ja kui tal ei ole tundeid, siis poleks teil ju niikuinii tulevikku. Teie ei saa tema eest otsustada, ka surve avaldamine pole lahendus. Et luua püsivat ja head suhet, siis selle jätkamine eeldab mõlema vaba tahet ja teadlikku valikut. Ja sellega tuleb leppida, et suhete õnnestumisel ei ole kunagi täielikku garantiid, ei kuu aega tuttavatel ega aastaid koosolnutel.
Teie küsimus on kirjas see, et kuidas saada tasakaalu tagasi. Ega muud, kui eeltoodule mõelda, anda mehele võimalus teha ise otsuseid, mitte jääda kinni mõttesse, et peate selle mehega suhet hoidma, otsustama ikka ja jälle, et te pole naine, kes soovib kõrvalsuheteks olla, lubada endal olla kurb ja õnnetu, kui nii tunnete. Kui arvate, et mehega pole veel kõik selgeks räägitud, siis tehke seda, kuid selgelt oma ootusi ja armusaamu väljendades. Kui veel midagi soovitada, siis võtke endale aega ja leidke see tasakaal, mida otsite, enne kui uut suhet looma hakkate. Uus suhe ei peaks olema eelmistest ülesaamiseks, hingeraviks, kättemaksuks või kompensatsiooniks. Ma usun ütlemist, et uus sügav suhe saab võimalikuks siis, kui me üksi, eraldi olles end leidnud oleme, end väärtuslikuna tunneme ega vaja teist inimest vaid oma probleemide lahendamiseks. Võtke sellel aastal toimunut meeldiva kogemusena, mille üle mõelda, endas selgust luua , et veelgi eneseteadlikumalt tõeliseks suhteks valmis olla.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
