Minu elus on hetki, mil kõik on ideaalses korras, tundub, nagu miski ei saaksi enam parem olla. Suhtun kõigesse ja kõigisse positiivselt, olen energiapomm ning tunnen end oma kehas väga hästi. Mõned kuud, 3 maksimaalselt, saangi niimoodi hakkama, kuid sellele järgneb valus kukkumine. Vaid ühe päevaga - ilma igasuguse põhjuseta - muutub kõik. Soovin vaid, et mind rahule jäetaks, kõigest ümbritsevast on aga ükskõik. Tavaline on sel perioodil ka igaõhtune nutmine. Kuigi sõprade ja pere juuresolekul üritan hoida vähemalt kerget muietki näol, tundub siiski, et kogu elu laguneb koost. Toitu ei taha nähagi, kuna mõtlen vaid sellele, et süües lähen veelgi paksemaks. Halvematel juhtudel olen end ka vigastanud, kuid õnneks tuleb mõistus pähe ning saan aru, et endale säärase kahju tegemine on ebaloomulik. Kuu või pooleteise pärast saab vaikne periood läbi ning muutun tagasi rõõmsameelseks neiuks. Mida teha?
Kirjutate, et muutus meeleolus toimub ilma igasuguse põhjuseta ja ühe päevaga. Inimese tujud, emotsioonid, ongi väga muutlikud, kuid ilma põhjuseta siiski midagi ei muutu. Kõigel on põhjus ja emotsioon on äärmiselt tähtis näitaja. Iga käitumine kannab ikka mingit sõnumit. Milline on teie nutu ja ükskõiksuse sõnum? Iseendale? Teistele?
Tasub jälgida, mis ikkagi on see, mis tuju alla viib, nagu ka seda, mis viib tuju üles. Ehk oleks abi oma seisundi täpsemast jälgimisest, isegi vastav päevik võiks soovi korral sisse seatud. Selle materjali analüüsimine võib anda abistavat infot. Hea on ka teada, et nii tõusud kui langused kuuluvad elu juurde. Aga kindlasti saab midagi ette võtta, et need kukkumised allapoole oleks talutavamad, või et need jõnksud üles-alla ei oleks nii järsud ja nii valusad.
Tunded on midagi, mis kuuluvad lahutamatult inimese juurde. On olemas tunded, mis räägivad meile meie katmata vajadusest (nt olen näljane – vajan süüa; olen unine – vajan puhkust; olen kurb – minu soov jäi täitumata, kuid nii väga soovin seda; jne) ning on olemas tunded, mis räägivad meie kaetud vajadustest (nt olen energiline – kõik elus tundub hästi olevat; olen õnnelik – juhtus, see, mida kaua igatsesin; jne).
Oskus õppida oma tundeid aktsepteerima on väga oluline. Kui õpite oma tundeid paremini märkama, ütlema endale: ma tunnen praegu..., jah, selle tunde nimi on ... (nt hirm, väsimus, unisus, tülpimus, erutatus, rõõm, soojus), siis saate endaga toimuvast paremini aru.
Psühholoogias, nagu igas teises teaduses, on seisukohti, mille üle vaieldakse. Klassika on siin: mis on enne, tunne või mõte? Kas tunne juhib mõtet või mõte tunnet? Mina usun, et need asjad ongi kord nii-, kord naapidi, ja kõige abistavam uskumus on siin see, et ühtegi tunnet pole võimalik vältida, kuid kõiki tundeid on võimalik mõista ja valitseda. Inimesel on võimalik ka oma tunnete tundmist edasi lükata, ja see on väärt omadus. Ent teinekord juhtub, et sellest edasilükkamisest saab lõpuks vältimine, tunded kuhjuvad meie sees ning see võib lõppeda kehalise haiguse, emotsionaalse plahvatuse või ennasthävitava käitumisega.
Tasub ka märgata oma tunnete käivitajaid, need on igaühel erinevad.
Kui üksinda tundub kõige sellega, millele ülal viitasin, keeruline toime tulla, võite ka kaaluda nõustaja või terapeudi poole pöördumist. Ikka on olukordi, kus inimesel on raske ennast mõista, ja siis on neutraalne ja asjatundlik võõras hea peegel ja vestluskaaslane.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
