Minu 10 aastane poeg on väga sotsiaalne tüüp - ta on alati kõigiga sõber ja suhtleb ilma igasuguste piirideta kõigiga, nii tüdrukute kui poistega. Tema kohta ütlevad nii õpetajad kui ka lapsed, et ta on tore poiss. Ta ise vajab oma ümber palju teisi lapsi, sest ilma nendeta on kohe igav
Nüüd aga oli meil situatsioon, kus laagris oli koos paarkümmend poissi, kõik temast vanemad ja nn nooremad olid ühes toas (4 poissi vanuses 12-11). Sain siis ühel õhtul telefonikõne, et teda kiusatakse - olin hämmingus, sest pole meil ennem selliseid probleeme olnud. Saime sel korral selle situatsiooni lahendatud aga peale laagrit siis uurisin, et miks teda siis ikkagi narriti ja tulemuseks sain, et .. ta ärritub väga kiiresti ja hakkab siis kohe nutma.. Olen ka enne täheldanud, et ta ei suuda oma emotsioone taltsutada - ta vihastab sekundiga, ta solvub ta vaidleb ebaõigluse vastu ja kohe on ka pisarad silmas. Aga teismeliselt on minu arvates väga oluline ka suuta end taltsutada. Nüüd minu küsimus, et kas oleks mõistlik leida mõni hea lastepsühholoog, kes aitaks tal nende tunnetega hakkama saada. Et kuidas "endaga hakkama saada"? Või paisutan ma selle hetkel lihtsalt üle? Tahaks teda aidata
Kiusamine oli kindlasti valus kogemus poisile ja kahtlemata ka teile. Nüüd on kerkinud üles teie jaoks küsimus, miks see temaga juhtus. See on väga oluline, et suhtute teemasse tõsiselt. Küsite, kuidas aidata poissi tulle toime emotsioonidega ja ka narrijatega. Õnneks on pojal palju häid kogemusi ja sõpru, kellega ta end hästi tunneb, seega ka palju positiivseid emotsioone. See on omakorda aluseks enesekindlusele, mida on vaja, et tulla toime keeruliste olukordadega. Seega üks, mida teha saab, on teda toetada ja tunnustada selles, mida ta teeb hästi, märgata tema õnnestumisi. Veel on tähtis see, kuidas ta seisab enda eest, kuidas väljendab oma rahulolematust ja emotsioone. Emotsioonidega toimetulekuks on parim viis neid osata väljendada, mitte maha suruda, varjata, eitada või olukordadest põgeneda. Enda eest seismist saab arendada ka kodus. Paluge tal väljendada seda, mis teda ärritab, pahandab, vihastab, mis talle ei meeldi jne. Nutma hakkamine võib olla ka abitus, jõuetus end teisele arusaadavaks tegemisel, oma mõtete, vajaduste ja soovide väljendamisel. Näiteks võib olla kohane öelda kellelegi, et „mulle ei meeldi, mind solvab see, kui sa mulle ... teed või ütled“. Samuti lihtsalt öelda vahel „ma ei taha, et …. „ jne. need on vaid mõned lihtsad näited enda eest seismisel, et ei peaks emotsioon, häiritus, pahameel kuhjuma ja lõpuks nutus väljenduma. Arutlege tema neil teemadel, mida ta võiks proovida, mis talle endale vastuvõetav viis on. Samuti jälgige ka kodus, kas tal on lubatud olla kodus teiega erimeelt, väljendada oma emotsioone ning aktsepteerige tema tundeid. Ka spetsialisti poole võite pöörduda, sh registreeruda võib nõustamiseks ka Perekeskus Sina ja Mina poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
