Tere.Mul on probleem oma 7 aastase pojaga.Ta valetab mulle väga tihti eriti kui on millegiga hakkama saanud.Me oleme sel teemal ka temaga rääkinud.Tema põhjus on et ta ei taha et ma kurjaks saaksin.Ja ma olen üritanud talle selgeks teha et kui ta mulle valetab siis ma ju saangi kurjaks.Aga näeme selle probleemiga ikka vaeva.Mida ma peaksin tegema?
Kui valetamisest saab osa lapse tavapärasest käitumisest, tuleks kindlasti uurida, miks see nii on, ja nähtavate põhjuste taga on enamasti peidus n-ö alumised, sügavamad põhjused, mida polegi nii kerge valetamisega seostada. Laps ei tee midagi niisama, miski on selle käitumise põhjustanud. Laste puhul tasub alati meeles pidada ka seda, kas see, mida teie peate valetamiseks, ei või olla lihtsalt lapse elav fantaasia. Teinekord juhtub, et laps kujutleb midagi nii elavalt, et talle hakkab tõemeeli tunduma, et asi oligi just nõnda.
Kuna iga laps kasvab peres, on kõik lapse käitumised ikka seotud sellega, mis peres ja peresuhetes toimub. Laste hädavaled võivad sündida näiteks seoses sellega, et nad peavad tegema vaid seda, mida vanemad nõuavad ega saa rõõmu tunda iseseisva otsustamise üle, sest nende lahendused lähevad väga harva käiku. Kui kodused reeglid on liialt jäigad ja paika pandud ainuüksi vanemliku otsusega, lastega arutlemata, võivad samuti valed saada abimeheks, sest sel juhul ollakse teinekord hirmul karistuse eest või tahetakse midagi, mille saamine ausal teel näib võimatu. Valetamist võib soodustada liialt karm kord, aga ka ülehooldamine, samuti reeglite-järelvalve puudumine.
Nagu paljude muudegi keerukate küsimuste puhul on tõde ikka kusagil keskel: kõige parem on lapsel kasvada koos piisavalt hea vanemaga: sellisega, kes on kohal, usaldusväärne ja kättesaadav, kui laps teda vajab, kuid kes ei hoolda üle ega sea üleliigseid piire ning kelle ellu kuulub ka teisi tähtsaid inimesi ja teisi tähtsaid tegemisi peale lapse ja tema kasvatamise.
Niisiis võiks ehk kasu tõusta mõnede küsimuste esitamisest endale ja nendega seonduvate teemade üle mõtlemisest: millised on teie kodused reeglid? Kas need on lapsele äkki liialt karmid? Või ehk olete vanemana hoopis ülehoolitsev (sel puhul võib valetamine lapsele olla justkui kaitsekilp)? Kas teie pere tunnistab ka lapse vajadust privaatsuse järele? Kas lapsel on piisavalt eakohast otsustusõigust? Kas pere järgib samu väärtushinnanguid, mille järgimist nõutakse lapselt? Vahel juhtub, et meie, täiskasvanud, ei pane ise tähelegi, kuidas me lapse juuresolekul vassime ning anname edasi sõnumit, et valetamine on OK – ise seda märkamata. Olgu siis tegu nt liikluspolitsei või maksuametiga, või hoopis mõne telefonikõnega ülemuse või sõbrannaga, kus püüame valega oma nahka päästa. Lapsed on väga tähelepanelikud. Nad märkavad – ja jäljendavad.
Kirjutate, et olete lapsele selgitanud oma vaadet valetamisele ning sedagi, et saate kurjaks. Muidugi tekitab lapse tabamine valelt pahameelt ja ärritust, ent see võib olla ka üks põhjus, miks valed ei lõpe: laps ei soovi, et olete kuri, kui juhtub, et ta teeb midagi sellist, millest ta teab, et see teile ei meeldi, siis teie pahameele vältimiseks ta valetab, lootuses, et vale ei ilmne, aga see ilmneb, te saate kurjaks, last teie viha kurvastab ja hirmutab... jne jne.
Kuidas seda nõiaringi muuta?
Kindlasti olete lapsele selgitanud, et valetamine kahandab usaldust ning ilma vastastikuse usalduseta on võimatu häid suhteid hoida. Kuid kindlasti on vaja ka poega kuulata, et aru saada, kuidas tema mõtleb, kuidas valed sünnivad ja mis tema arvates võiks aidata, et saaks julgelt ka kartmatult rääkida tõtt. Kui poiss tunneb, et püüate teda siiralt eelkõige mõista ja aidata, siis lapse pinge peaks tasahaaval vähenema ja usaldus suurenema. Kui teil õnnestub lapsega usalduslikult vestelda, püüdke teda kuulata hinnanguvabalt ja teda noomimata. Loomulikult võib teil olla oma arvamus, mis ehk poja omale isegi risti vastu käib, ent kui te lapse kuulamise ajal näiteks riidlema hakkate, siis sel kohal see usalduslik jutuajamine lõpebki. Probleemi lahendamiseks on teil vaja pojast aru saada, ja seda saab ainult tähelepaneliku kuulamise kaudu. Siin on vaja kannatlikkust ja rahulikkust. Sama kannatlikult ja rahulikult saate öelda välja ka oma seisukoha: mis juhtub teiega, kui tabate poja valetamiselt, mida siis tunnete, milline on konkreetne mõju teile.
Seesugused jutuajamised ei ole kerged, ent kui need õnnestuvad, võib tulemus olla suurepärane: usaldus suureneb ja valed kaovad.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
