Olen oma austajaga koos olnud 5 aastat kaugsuhtes, mõlemad 20ndates. Aasta pärast oleks suur tõenäosus, et me saaksime kokku kolida või kasvõi samasse linna elama suunduda. Oleme tihti kakelnud tühiste asjade pärast, mis ongi tekkinud tihti just kaugsuhtest. Kuna oleme mõlemad esimeses suhtes, ei olegi neid tülisid osanud lahendada, vaid on jäänud õhku rippuma. Me pole kunagi üksteisele valetanud, petnud ega muudmoodi inetult käitunud. Nüüd on kahjuks olukord, kus me mõlemad teineteist ikka veel armastame, kui kakluste vältimiseks oleks ehk parem lahku minna. Tekkis tõeline kriis, kust me enam edasi minna ei oska. Mu austaja arvab, et minu säästmiseks oleks tal parem kõrvale astuda. Minu viga on see, et olen olnud arvamusel, et me ükspäev lähme niikuinii lahku ja tulevikku meie suhtel justkui polekski. Olen väga enesekriitiline ja pole end kunagi armastanud ning olen tihti ka suures depressioonis. Mu asutaja ei ole mul toeks olnud, sest väidab et ta lihtsalt ei oska lohutada. Olen lapsepõlvest peale tundnud end alaväärsena, kuna mu isa jättis meid maha väga jõhkral moel ning mõni aasta tagasi kaotasin ka oma kõige lähedasema inimese. Pole oma probleemidest jagu saanudki ja süüdistan meie suhte allakäigus ennast.
Siit ka küsimus – kuidas edasi? Kas oleks kasu ka nn pausist? Ta on mu unistuste mees, tõeline armastus ja arvan et tal on ka tulevikus mulle midagi pakkuda. Olen üritanud talle selgitada, kui tähtis ta mulle on ja olen nõus ka nõustaja juurde pöörduma, kasvõi üksinda. Tema on juba justkui arvamusel, et midagi pole enam teha, kuid samas räägib ka vastuolulist juttu. Ütleb, et armastab mind ja et ma olen tema jaoks parem kui uni. Sellest järeldan, et ta on suures segaduses ja ei tea isegi, mis ta tahab. Kõige hullem on see, et isegi antud hetkel ei saa me silmast silma oma probleemi lahendatud, vaid telefonitsi või internetis. Olen tõelises kriisis ja ei oska edasi käituda.
Loodetavasti saite enam-vähemgi mu murest aimu ja oskate nõu anda.
Teile on juba aastaid suhe unistuste mehega, kuid te ei tea, mida tulevik toob. Kaugsuhe ei saa jah ilmselt ka lõputult kesta ja seejuures asendada kooselu. Varem või hiljem tuleb teha valikuid, teie sooviksite suhet hoida, kuid mees on kahtlema hakanud.
Kakluste, konfliktide vältimiseks on mitu võimalust, üks on suhte lõpetamine, teine aga probleemidega silmitsi olles leida viise neid lahendada. Tõdete, et tülide lahendamine pole seni just õnnestunud, need „jäävad õhku rippuma“. Ka suhetesse pausi tegemine ei pruugi olukorda lahendada, see näib pigem oluliste kerinud teemade vältimisena. Paus suhetes iseenesest ei lahenda ju midagi, vahel võib vaid aidata iseendas selgust saada, kuid edasi oleks vaja teadlikkust, mida varasema kogemuse alusel nüüd teisiti püütakse teha. Sama kordamine viib jälle uue kriisini.
Teie austaja arvab, et teie säästmiseks oleks parem tal kõrvale astuda. Võimalik, et ta püüab teie heaolu nimel seda teha. Samas, on ju oluline, mida see tema enda jaoks tähendab. Mida tema ise tunneb tülitsedes, mille eest üritab säästa iseennast, mis on talle endale raske teie suhetes.
Ühest küljest arvate, et enamus tülisid tulenevad sellest, et teil on kaugsuhe, teisalt kardate, et kooselul pole tulevikku. Tõepoolest, ei kõla just optimistlikult. Küllap on see ebakindlus teis sees ja nagu oletate, on paljud kartused saanud alguse ka minevikus kogetust. Süüdlasi pole aga tarvis otsida. See, mis kellegi elus on juhtunud, mõjutab meid kahtlemata, kuid tähtis on leida tee selleni, mida praegu saate teha selleks, et end hästi tunda.
Teie austajale on olnud koormav olla lohutaja, ta väidab, et ei oskagi seda. Hea, kui teil on keegi, kes mõistab teiega toimunut, teab, mis teie tundeid riivab, mida üle elate, saab aru teie meeleolust, osaleb teie rõõmudes ja muredes. Mõistmine ja empaatia võimaldab toime tulla keeruliste tunnetega, tähendaks emotsionaalset seotust ja võimet üksteise elust osa saada. Kuid olla pidevalt lohutaja ja teise enesetunde eest vastutav ja kui see moodustab suhetes valdava osa, ei pruugi see suhetele hästi mõjuda, kinnistub mitte hästitoimiv muster. Partneri murele keskendumine, tema rahustamine ja lohutamine, enesetunde parandamine on kindlasti kohane teatud olukordades, perioodidel, kuid see ei tohiks olla suhtes olemise püsivaks viisiks, seda enam, kui see tekitab osapooltes rahulolematust, lisapingeid.
Niisiis, ei pruugi paremate kavatsustegi korral mõjuda pidev lohutamine ja teise toetamine hästi - ühe jaoks on see liialt koormav, pideva vastutuse võtmine teise tunnete ja heaolu eest, teise jaoks aga sisendus, et ta ei saa hakkama, ta on abitu, nõrguke, teistest sõltuv, seega eneseusku mittesisendav, seega peamiselt kehva toimimist kinnitav.
Kuidas edasi? Armastate teineteist, see ütleb ju paljugi. Usun, et soovite mõlemad suhet jätkata, kuid teile ei sobi senine suhetes olemise viis ja see, kuidas kerkinud probleeme lahendate. Kas kooselu laabuks või mitte, sellele ei pruugi vastutust tulla, kui suhtlete peamiselt interneti teel. Võtke endale see võimalus päriselt koos olla ning rääkige sellest, mille poolest teineteisega koosolemine teile tähtis on, mida ootate ja vajate, mis teid suhetes just teineteisega õnnelikuks teeb. Püüdke vältida keskendumist sellele, mida kardate, kes on kannataja, süüdlane või kes mis rolliga hakkama ei saa. Keskenduge sellele, mis on hästi ja pakkuge seda endale ja teisel niipalju kui võimalik.
Alati on ka võimalus pöörduda psühholoogi poole. Suhe on vastikuse toimega, ühega toimuv mõjutab teist ning seetõttu on vajalik nõustamisel mõlema osalus.
