Tere!
Oleks vaja nõu kuidas edasi toimida, sest nii edasi minna ei jaksa!!
Soovikski küsida, et mida pean tegema kui tahan minna soome elama/tööle koos lapsega aga lapse isa (kellest elame lahus juba 2010 oktoobrist saadik) ei anna selleks nõusolekut. Kuid ise töötab soomes eesti firmas ja on enamus ajast soomes tööl (käib korra kuus eestis ja seda ka mõned üksikud päevad). Küsida mis tingimustes on üldse võimalik isalt hooldeõigus ära võtta, või otsustamise õigus täielikult minule (emale)?
Lugu siis järgmine.. 2006 sügis kuni 2008 mai olime suhtes ..tülid tülid tülid ja v'iksed rüselused. Läksime lahku minu algatusel, tema ei aksepteerinud ega leppinud sellega. Nii ta siis helistas ja käis töö juures ja uuris sõpradelt kus kuna ja kellega olen. 2009 alguses andsin järgi ..kõik oli ilus tore, mõtlesin veel, et kui kauaks?!?! Täpselt nii kauaks kui sain mai alguses teada, et olen rase. Siis hakas jälle alandamine ja halvustamine minu pihta. Tülid, kaklemised, tülid ja kalemised igakord enne kui ta eesti tuli, olid mul kohutavad peavalud paljalt mõtlemisest, et ta tuleb. Ma ei suutnud süüa, magada ega mõelda. Mõtlesin ,et kas see kõik on päriselt?!?!? Käisin arstide vahet, kes saatsid mind psühholoogi juurde.. rääkis mulle ärevushäiretest ja depressioonist. Perearst soovitas mulle looduslikku peavalurohtu ja rahustaav toimega tablette. Pikapeale suutsin siis sinisel lehel olles uuesti magada ja pikemalt kui 15-20 minutit järjest, hakkasin peaaegu sööma ja peavalud ja kõhuvalud andsid ka järele. Närvid olid koguaeg püsti, et mis edasi saab, kuid kannatlikult istusin tema kodus ja tundsin ennast vangina. Enne sünnitust oli kõik enam vähem, ei kaklend ja ei tülitsenud nii palju. Paarnädalat peale sünnitust läks ära soome tööle. Jäin mina üksi gaasivaludes ja ületoonuses röökiva lapsega koju. Ei olnud aega magada süüa ega wc'ki normaalselt käia. (ehk ei olnud kõik ni hull aga SIIS OLI KÕIK MINU JAOKS VEEL HULLEM).Mittemingisugust eluisu ei olnud, sain ema juures paar nädalat toetust, tundus kõik palju ilusam.Kõik see hullumaja kestis nädal alla 4 kuu. Küll ma olin halb naine ja ei jõua koristada, süüa teha ja mida kõike veel. (lapse isa ise ei suutnud lastki 30 min. süles hoida, et ema saaks pesemas käia). Olid korduvad tülid janääklemised.Peale 4't kuud tulid ka kalklemised tagasi, kuna mul oli jõudu jaksu rohkem ja ütlesin mis mul öelda oli.Kannatasin ära kuni oli eestis 2-3 päeva vahest nädala jagu. Elasin rahullikult kui lapse isaoli soomes. Kui tuli eesti kaklesime, oktoobris sai mul mõõt täis ja mõtlesin, et lapsepärast EI TOHI nii enam edasi elada! (tuli mulle kallale kui laps oli süles) Tol samal õhtul kolisin ema juurde. Algul rääkis, et tema küll last vaatama ei tule, et laps peab oma kodus elama jne. (kuigi tema kodust meie koduni on autoga max 5 min.) Mõne ajapeale hakkas siis "last" vaatamas käima, enamus ajast vaatas mind, mida mina teen ja kuidas riides jne.. Sõimles ja solvas. Kui sai veel teada, et mul keegi meesterahvas on kellega suhtlen siis läks asi eriti hulluks. Hakkas ähvardama ja kirju saatma nii mulle, mu sõpradele kui sellele meesterahvale.Helistas ,saatis sms'sse koguaeg oli vaja tead mida ,kes, kuidas ,kellega jne. pool aastat aktiivset terroriseerimist ja ahistamist kandsid vilja.. olin jälle üksi ilma igasuguse toeta. Ja siis ta tahab veel, et mina temasse normaalselt suhtuks ja temaga normaalselt räägiks. Kui ise helistab ja lubab mul pea lõhki lüüa või mind surnuks sõita või sohu viia jne. Rääkimata sellest kui tuleb last vaatama 5-10'ks minutiks ja lahkub ilma head aega ütlemata, pean mida kuulama lapse nuttu!?! ja ütleb selle peale veel , et tal lapsest ükskõik, peaasi, et mind närvi saab ajada! .Ei jaksa! Ei jaksa enam! Nõudis last enda juurde paariks peävaks, kuigi ise ei suutnud lapsel mähkmeidki vahetada ja rääkimata söögi andmisest. Laps on praeguseks 1.6 aastane. ja kõik see on kestnud 10 kuud!! Praegu tuleb võtab lapse nii, et lapsel olgu kõht täis ja hommikul tuuakse tagasi laps söömata. Kui meie kodus vaatamas käib siis vähemalt mängib juba temaga ja ei vahi ainult mind(ema).Ma ei jlge neid koos välja lastagi, kui ähvardab , et kui tema tahab siis tema võtab lapse ja sõidab minema ja teeb mis tahab ja tuleb kuna tahab. Pean elama koguaeg sellise hirmu all, et ei tea kuna kallale tuleb või kas mu laps tuleb ikka õhtuks koju!?!? Lubab lapse kohtukaudu minult ära võtta kas nüüd või siis hiljem kui lapsel ka sõnaõigust on ja ei jätvat mind rahule kuni laps saab 18 aastaskes. Seega mulle on jäänud mulje, et ta ei tahagi , et ta lapsel paremini lähek skui mina (kui tema ema) tööle saaks. Ise olin veel nii naiivne ja lootsin, et tal oleks hea meel kui lapsega soome elama läheme, on laps talle lähemal aga EI, ta ei taha last endale lähemale!
Alati ütleb,et mina otsustagu ja saagu ise hakkama, et valisin sellise tee ja mina kasvatan teda. (Seda siis kui küsin laenu , et osta lapsele korralikke sooje talveriideid või kevadriideid või midagi mille summat ei jaks akorraga ühekuujooksul välja käia).
Sai nii lühidalt kui võimalik ja üritasin enamus asju kirja saada.
Kuidas asi kontrolli alla saada, tean , et mitte keegi teine ei saa meie eest suhelda (omavahel) aga temaga ei ole võimalik normaalselt rääkima mitte millestki. Sooviksin taodelda ainuhoolde õigust, et ma teaksin kus ja kuna minu laps on, mitte ni, et lihtslat viiakse kusagile minu teadmata. Kuid ma ei tahaks seda teha kui ma saaks teda (lapse isa) usaldada. Otsustamise õigust on minul kui lapse kasvatajal taodelda, siiani ehk ei ole olnud suuri probleeme asjade otsustamise üle, kuid need tulevad kui pean kolima, kas siis eesti siseselt või välisriiki.
Mulle ütles lapse isa, et välisriiki kolimiseks nõusolekut ei saa!! Kuid üritan temaga silmast silma rääkida lähi päevil kui keegi läheduses, sest ma ikka natuke kardan teda ka.
Kogu selle loo juures on kõige kahtsusväärsem see, et ma ei ole mitte ühtegi avaldust politsesse teinud ega arstil käinud asja kinnitamas.
Loodan ,et ei ole liiga segane lugu ja osakate natukenegi mind aidata.
|
