Minu mure seisneb selles, et tunnen viimasel ajal üha rohkem ja rohkem nagu oleksin täiesti vales kohas. Ma ei oska selles maailmas enam elada. Ma ei oska nende inimestega enam suhelda, kes siin elavad. Mu perearst ütles mulle kunagi, et mul on liiga kõrgelt arenenud tunnetus sellest, mis on õige, mis vale. Ja paraku on nii, et kui näen, et midagi on valesti, siis torman seda kohe parandama. Mu kannatus katkeb väga kiiresti kui näen enda ümber ebaõiglust. Seda just eriti selles osas mis puudutab suhtumist endast nõrgematesse, Kui keegi on hooletusse jätnud oma lapsed või loomad või veel hullem, nende nõrgemate peal oma vajaka jäämisi rahuldab. Astun alati jõuliselt vahele kui näen, et keegi kellegi pärast kannatama peab ja püüan teha kõik selleks, et hädasolijat aidata. Kuna eraisikul pole aga mingeid õigusi midagi ette võtta ja teavitada tuleb vastavaid instantse, siis olen iga kord veel rohkem pettuma pidanud. Ametnikud leiavad alati mingeid põhjuseid miks nad ei peaks mingi konkreetse juhtumiga tegelema, millest mulle omakorda on jäänud mulje, et nad lihtsalt ei viitsi midagi ette võtta. Mu elu oleks palju lihtsam kui teaksin, et vastavaid ametnikke saab usaldada ja sellele kindel olla, et nad teevad kõik endast oleneva, et ebaõiglus saaks karistatud. Aga see pole ju nii!!! Inimestele meeldib pigem teises suunas vaadata, oma pilk sellelt kohutavalt olukorralt ära pöörata ja loota, et asi laheneb kuidagi iseenesest. See ajab mind kohutavalt raevu! Mina ei saa midagi teha ja see kes saaks, lihtsalt ei tee seda. Inimesed vaatavad mu peale viltu ja mõtlevad, et olen poolemeelne, kelle õige koht oleks hullumajas. Lihtsalt sellepärast, et seisan nende eest, kes ise enda eest seista ei suuda. Aga tunnen, et mu jõuvarud on otsakorral.. Ma ei tea kuidas käituda. See on absoluutselt minu loomuse vastane, et püüaksin ebaõigluse suhtes sama ükskõikne olla nagu teised minu ümber, aga praeguses situatsioonis tunnen juba tõesti, et olen justkui mingi ebard "normaalsete" inimeste keskel. Miks on meie ühiskonnas nii vale nõrgematest hoolida ja püüda neid aidata?? Sellest ainult räägitakse, et meie ümber on palju ükskõiksust, aga keegi isegi ei julge enam hoolida, sest selliste inimeste peale vaadatakse ju viltu. Kas olen ise millestki valesti aru saanud ja olengi poolemeelne nagu teised seda arvavad või olen lihtsalt teiselt plaaneedilt?
Saan aru, et kogete abitust ja üksindust kui kohtute ebaõiglusega ja te ei ole leidnud mõistmist ametnike poolt ning teile tundub, et keegi teine ei üritagi abivajajaid aidata. Olete kurnatud ja väsinud, kuid ükskõikseks ei suuda ka muutuda. Ütlete, et keegi ei julgegi hoolida, kuna sellistele inimestele vaadatakse viltu. Küsite, kas olete millestki valesti arusaanud.
Teiega ei ole midagi valesti, kui te hoolite ja tahate parimat nendele, kes on nõrgemad ja vajavad abi. Probleem tekib aga siis, kui te ennast muretsemisega ära kurnate. Mina usun, et meie kõigi esmane ülesanne on hoolitseda enda hingerahu ja vajaduste eest. Ainult siis, kui me ise jaksame elada ja olla rõõmsad, ainult siis on meist teistele abi. Kui te olete näinud lennukites ohutusreeglite tutvustamist, siis teate, et hapnikumaski peab täiskasvanu alati esimesena endale peale panema ja alles siis lapsele. Mõte on ju selles, et kui vanem peaks teadvuse kaotama, siis ei ole lapsel temast enam mingit abi. Hoolimises ei ole mingit probleemi, kuid kuna te ütlete, et teid ajavad olukorrad raevu, tunnete kurnatust ning ütlete et teie jõuvarud on otsas, siis usun, et tõepoolest tasub otsida uusi võimalusi, kuidas maailmast ja inimestest mõtelda. Te ei pea selleks oma hoolimist ja armastust nõrgemate suhtes kuhugi ära panema, pigem vastupidi. Minu arusaam on selline, et see kuidas me mõtleme, sellest sõltuvad meie emotsioonid ja oma mõtteid me saame valida. Me oleme harjunud teatud viisil mõtlema, kuid seda harjumust on võimalik muuta, kui me ise selleks vajadust näeme.
Teie kirjast ei selgu, kui palju on teie ümber inimesi, kes julgevad hoolida. Kirjas te ütlete, et keegi ei julge isegi hoolida. Minu kogemus on see, et hoolivaid inimesi on tegelikult väga palju, kuid vahel me ei märka neid. Ka meedia ja uudised kipuvad rohkem märkama seda, mis on halvasti ja vähem seda, mida tehakse südamega. Soovitan hakata otsima aina rohkem igas inimeses seda külge, kes tegelikult hoolib. Võite mõelda iga inimese puhul, mida tema vajaks, et ta julgeks rohkem hoolida. Mina usun, et halvasti käitub vaid inimene, kes tunneb end halvasti. Seega nõrgemate aitamine võiks ideaalis alata sealt, et me toetame neid, kes saavad midagi ära teha. Me kõik oleme ju inimesed oma hirmude ja nõrkustega ja me kõik väärime toetust. Ka iga ametnik on osa ühest suurest masinavärgist ning ka tema vajab toetust ja tunnustust, et jaksata oma töösse aina rohkem armastust panna ja jõulisemalt lahendusi otsida.
Kui teile tundub vahel, nagu oleksite teiselt planeedilt, siis sel juhul on päris palju inimesi sellelt teiselt planeedilt. Usun, et paljude inimest südamesoov oleks kaotada maailmast ebaõiglus ja muuta kõik inimesed ainult armastavateks. Paraku ei ole see meie võimuses, vähemalt mitte ühe hetkega ja mitte kogu maailma. Iga inimese võimuses on alustada endast. Muutuda ise aina armastavamaks ja teha iga päev midagi, mis oleks panus maailma paremaks muutmise plaani. Märgake oma mõtteid ja küsige endalt, kas te ise saaksite veel hoolivamaks muutuda. Kas te suudate olla veel mõistvam? Kas te suudate tunnustada inimesi, kes midagigi teevad selleks, et aidata? Kas te tunnete tänutunnet kõigi nende suhtes, kes iga päev aitavad neid, kes abi vajavad? Kuidas te saaksite oma armastusega toita igat ametnikku, kes saaks toetada abivajajat?
Selleks, et armastada ja aidata teisi, tuleb enne armastada ja toetada ennast. Leidke enda ümber inimesi, kes teist hoolivad. Usun, et kui otsida hoolivaid inimesi, siis neid leidub päris palju. Kui tunnete, et olete kurnatud, siis soovitan kasutada ka psühholoogi abi, kes aitaks leida just seda, mida te kõige rohkem vajate, et jaksaksite anda oma panust maailma paremaks muutmiseks. Aitäh, et armastate ja hoolite nii palju!
