kuus aastat lahkuminekust möödas, aga see piinab mind ikka. tema käitumine siis ja praegu teeb mulle väga haiget, ma ei oska sellest välja tulla. selline suhtumine, et tema elab kuidas tahab, arvestamata mida lapsed tunnevad ja mina olen hull, kes ei oska edasi elada. mis moodi ma selle valu kuhugi kapi põhja pakin, kui ta on kogu aeg minu ümber. ma tahaks selle kuhugi kaugele panna, aga see ilmub pidevalt välja. on siis selleks mingit head nõu või peabki mõni meist kannatama. asi ongi ilmselt mõtlemises, aga mina ei oska sellest välja tulla.
Teil on täiesti mõistetav soov saada üle lahkuminekust tingitud valust ja minna edasi oma eluga. Teie kirjast jääb mulje, et teie igapäevane kokkupuude eksiga on väga tihe. Sellistes tingimustes ongi valust ülesaamine keeruline. Esmatähtis on kehtestada piirid ja kokku leppida, millal ja millistel tingimustel te kokku puutute. Kui puutute kokku näiteks ühisel töökohal, siis tasub kaaluda isegi töökoha vahetamist. Füüsiline distants võimaldab tunnetel ja mõtetel rahuneda. Te saate neile rahulikult otsa vaadata, need läbi töötada (miks mul on valus? Miks mul on lootusetuse tunne? Mida see minu kohta räägib? Kuidas ma saan ennast aidata?) ja kõrvale panna. Kui nad on läbi töötatud, siis ei tule nad enam nii sagedasti automaatselt tagasi mistahes tagasilöökide ilmnemisel. Kapi põhja pakkimine ei õnnestu enne, kui te ei ole aru saanud sõnumist, mis sellel valul teile on. Kui te selleni jõuate ja vajalikud sammud astute, siis leebub ka valu (sest teda ei ole enam vaja).
Teine asi, millega end aidata saate, on positiivsete asjade märkamine oma elus ja nende eest tänulik olemine. Tänulikkus suunab meeled hoopis teisele lainele ning reeglina on see hingele rahustav ja abistav. Esialgu võib positiivset olla raske märgata, sest viimastel pikkadel aastatel on ilmselt kogu teie ressurss läinud negatiivsete asjade märkamisele ja meeles hoidmisele (see on inimesele sissekodeeritud juba looduse poolt, selleks, et ohtu märgata ning ellu jääda). Pange tähele lihtsaid asju – päikesepaistet, kevadlõhnu õhus, laste naeru ja naljakaid ütlemisi jne. Keskenduge igale väikesele positiivsele asjale pisut kauemaks – nii kodeerite end liikuma uues suunas.
Tehke inventuur oma tunnetes ja mõtetes, selgitage välja, mis teid aitaks eluga edasiliikumisel ning andke sellest selgelt ka oma eksile teada. Kõige tähtsam on ise uskuda, et teis on see jõud ja ressurss olemas, et selle kõigega hakkama saada. Tihti tuleb kasuks ka oma mõtete ja tunnete harutamine koos mõne hea sõbraga – väljaöeldud asjad on kordades selgemad ja viivad kiiremini uute mõtete juurde. Usku ja pealehakkamist teile!
Eks ongi kogu aeg meie lähedal- tuleb millal tahab-justkui last vaatama. Tema sehkeldused teistega teevad mulle haiget, kuna ma saan aru, et oma perest ta polegi nagu hoolinud. Teate see on selline supp, et mul oleks justkui kogu aeg tunne, et enam ei taha elada. Mul on tõesti peas ainult halvad mõtted. Muidugi on lapsed suureks saanud ja toredad, aga see lahkuminek on mu elu pea peale pööranud. Ma proovin Teie soovitusi täita, aga kuidas see õnnestub, ma ei tea.
