Saatsime igaviku teele oma vanatädi, kes oli minu tütrele (11a) vanaema eest. Elasime koos lapse sünnist saadik. Tüdrukul oli see esimene kogemus inimest kirstus näha ja veel nii lähedast. Nüüd on ta suures stressis. Ei taha koolis ega trennis käia, söögiisu on kadunud, kurdab kõhuvalu ja uimast pea. Kuidas käituda või mida ette võtta, et teda sellest üle aidata?
Lähedase inimese kaotus on suur muutus, emotsionaalselt haiget tegev ning sellega leppimine on keeruline protsess ja võtab palju aega. Lapse lein võib kulgeda keerulisemalt kui täiskasvanud seda arvavad ja lapsed välja näitavad. Mõnikord näib, et laps on juba rõõmsam, kuid siis järgneb periood, kus haigettegevad tunded jälle vallanduvad.
Teie olete märganud, et laps on suures stressis ning tal on raske kohaneda eluga ilma vanatädita. Ometi oleks väga oluline, kui laps saaks jätkata igapäeva elu rutiine ja tegevusi nii palju kui võimalik. Kui on mingi viis, kuidas seda toetada ja julgustada, et ta jätkaks trennis käimist ja muid igapäeva elu toimetamisi, siis tehke seda. Samas ei tohiks ka talle survet avaldada või veel vähem noomida, kui ta pole valmis trenni veel minema.
Kõige olulisem on see, et tütar saaks teiega oma kurbusest ja igatsusest rääkida. Julgustage ja toetage teda oma tundeid ja mõtteid väljendama, rääkige ka oma tunnetest. Sageli ei tea lapsed kas ja kuidas rääkida oma kaotusevalust, eriti siis, kui täiskasvanud näivad surma teemat vältivat. Lastel võivad olla peas mitmed küsimused ning hea oleks, kui ta saaks neile vastuseid. Kui laps surma kohta küsimusi esitab, siis olge aus ning avatud, kui te mõnda asja ei tea, siis nii öelgegi. Tähtis on see, et kõik küsimused, mõtted ja tunded oleksid lubatud ja nendest rääkimine loomulik.
Veel võib olla abistav leinaga toimetulekuks vanatädist koos lugude rääkimine, ühine piltide vaatamine, joonistamine või kirjutamine vanatädile, käia koos haual ning ikka kõige selle juures jagada mõtteid ja tundeid. Rituaalid on ju need, mis aitavad leinata, tulla kaotusega toime, leppida juhtunuga. Ja lõpuks, lein on loomulik ja vajalik protsess, see kulgeb oma rada pidi, kord kergendust loov, siis jälle masendust tekitav, see on üks elu osa ning selles väljendub meie hoolivus lähedastest.
