Minu elu on kui üks jamade rada, olen liiga usaldav ja usun inimestest head...
Hetkel on minu maalim kokku varisemas, olen juba pikalt suures stressis ja masenduses.
Mul on eelnevast kooselust 6-aastane tütar. Lapse isast läksime lahku kuna too hakkas tarvitama narkootikume ja lahti sellest ei saanud. Sellega kaasnes varastamine ja valetamine. Läkisn tema juurest minema, hetkel istub ta kinni ja mingit toetust lapse kasvataiseks temalt ei saa, alimendid küll peale pandud muidu.
Leidsin endale uue armastuse, kõik oli ilus. Paari aasta pärast jäin lapseootele, kahtlesin väga kas tuua see laps ilmale aga kuna mees tahtis ja lubas, et saame hakkama, siis lõpuks otsustasime siiski lapse saada. Ja kusagilt raseduse keskpaigust algaski meie suhte allakäik. Mees ei viibinud absoluutselt enam kodus, Nädalasees oli sõpradega niisama, nädalavahetustel olid peod, ei viitsinud enam tööd teha ega midagi. Mulle ütles, et ta lihtsalt elab ennast välja veel enne lapse sündi ja siis kõik muutub, et pühendub meile. Laps sündis ja peale seda olid kaks minu kõige ilusamat nädalat. Mees oli väga hooliv, meie läbisaamine oli super...kuni esimese peoni, kus ta käis ja kõik muutus endiseks. Nüüd on laps 1-aastane. Mina muretsen oma emapalgast ja ka vahel väikesest lisatööst saadud rahast, pere toidulaua eest, laste riiete ja ringide jne. eest. Tema kanda on jäänud arved, kuna mul tõesti ei jätku raha nende tasumiseks. Elame üürikorteris ja nüüdseks on juba mitu kuud üür maksata ja kommunaalid samuti. Tema üürileandja kõnedele ei vasta, eile siis helistas mulle, et aega välja kolimiseks nädala lõpuni. Aga kuna meie suhted väga sassis ja selles kannatavad ka lapsed...pidev karjumine, ropendamine, mõnitamine, ka tõukamine laste ees, ma ei suuda seda enam taluda. Olen püüdnud temaga rääkida aga tema arvates olen mina nii halb. Ta on päris suure seksiisuga aga kuna mina tunnen end tema poolt kguaeg nii solvatuna, üksikuna (kusagil perega ei käi, kahekesi ammugi mitte, kodus pole teda üldse, läheb-tuleb siis kui tahab, minuga ei arvesta) siis mul puudub igasugune isu. Tema räägib, et ta ei näe põhjust end muuta, et mina nagunii ei armasta teda, et kui armastaks, lepiks ma kõikide tema vigadega. Aga ei ole ju nii. Ma ei pea ju olema terve elu õnnetu. Ja no lapsed, ka nemad on ju õõnetud kui vanemad koguaeg kaklevad.
Ühesõnaga ei taha enam temaga edasi elada, see on väljakannatamatu. Aga ma ei tea, mis teha, kuhu minna, kuidas kahe lapsega üksi toime tulla. Vanemahüvitis lõppeb septembris aga laps nii väike, et täiskohaga tööle minna on suht võimatu. Kuhu minna elama, üürikorterid jäävad suht kalliks ja pole ka raha välja käia maakleritele, otse omanikult väga raske leida sobiva hinnaga korterit. Vanemate juurde ei saa minna, kuna nad väikses 2-toalises, kus veel ka minu õde ja suur koer, sinna lihtsalt ei mahu. Mehe poolt mingit rahalist toetust on mõtetu loota, kuna tal isegi lihtsalt pole ja kui on siis seda hoida ja õigesse kohta panna ta ei oska.
Appi, mis ma teen (( Selline segadus, olen otsi andmas lihtsalt... Kuidas olete teie, kellel samasuguseid muresi, toime tulnud?
Teie poolt kirjeldatud olukord on keeruline ja vajab lahenduse leidmiseks mitut pead. Teie kirjast saan aru, et esimene ja kõige suurem mure on elukoht. Siin võib abi olla kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonna spetsialistidest. Soovitan teil pöörduda spetsialisti poole, kes oskab teid aidata elamispinna probleemide lahendamisel ja sotsiaaltoetuste osas.
Lõpetuseks võin öelda, et liigute oma mõtetega õiges suunas. Laste ja enda enesetunde huvides on tõepoolest õigem elada mehest eraldi. Pidevad peretülid ja ebakindlus, ei ole lastele hea kasvukeskkond.
Kõik võtab aega, kui eesmärk on selge jõuate tasapisi ka sihile.
Jõudu ja jaksu soovides!
(( Selline segadus, olen otsi andmas lihtsalt... Kuidas olete teie, kellel samasuguseid muresi, toime tulnud?