Tere,
teema siis selline. Minu lapsel, poisil, on kaasasündinud vere-eripära (nii nagu arst mulle lohutuseks kipub ütlema). Selle eripäraga kaasneb 2 korda aastas arsti kontroll, mille käigus arst katsub ja kuulab last ja kohustuslik on ka vere võtmine. See viimane probleeme ja hüsteeriat tekitabki. Viimane kord kui käisime pidime kolmekesi last kinni hoidma! See ei ole normaalne! Vaene laps!
Seega, mis ma peaksin tegema, et seda protsessi lapse jaoks kuidagi moodi leebemaks teha. Oleme rääkinud temaga palju sellest ja üllatuseks ta vahest isegi ütleb, et tahab minna selle arsti juurde, kes sutsu teeb. Kuid see on hetkeline. Ja usun, et kui minek on, siis see enam nii lihtne polegi. Aa, ja igaskjuhuks mainin, et poiss on kuu aja pärast 3-ne.
Viimased korrad oleme teinud ka nii, et pärast arstil käiku ostame talle midagi, mis ta soovib - vahest viime burgerit sööma jm. Peaasi, et see ei oleks tema jaoks igapäevane ja tavaline. Et oleks midagi erilist pärast sellist traumat.
Ma vist unustasin mainida ka seda, et see, et me teda kolmekesi kinni hoidma pidime, ei olnud pelgalt kinni hoidmine vaid laps röökis terve see aeg. Ja see pilk, kuidas ta mulle silma vaatas Mul tuleb selle peale mõeldeski juba nutuklomp kurku. Ja ometi on see kõik talle vajalik teha! Mis hind küll sellel tulevikus on?! Ma ei taha mõeldagi. Kardab kõiki arste juba nagunii. Kaasa arvatud perearsti. Oeh. Loodan, et selle pika jutu-loru peale oskate mind kuidagi nõustada.
Iga hirmu ja kartuse puhul on oluline lapse tundeid aktsepteerida. Alati on abi sõnastamisest: ma saan aru, et sa kardad valu, ma näen, et see hirmutab sind, sulle ei meeldi, et süsti tehakse jne. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega jagamiseks, et neid paremini mõista. Kui on teada, et tulemas on hirmutav arstilkäik, võiks seda lapsele eelnevalt rääkida. Eelteated on mitmetes teisteski olukordades head, ja ette (ja hiljem üle) rääkides saab valu veidigi vähenda ning normaliseerida – rääkida, miks süst on vajalik, et on valus ja see on hirmus, aga siis läheb see jälle mööda jms. Peale hirmutunnete peegeldamise saab tegeleda ka julgustamise ning lahenduse-leevenduse otsimisega üheskoos: mis me saaksime teha, et süst ei oleks nii hirmus? Ehk on lapsel endalgi omad lahendused, aga ka teie võite omalt poolt pakkuda: kas oleks kergem, kui emme hoiab sul käest kinni? Või kui me lemmiklooma kaasa võtame? Aga kui issi tuleks kaasa? Jms.
Lapse hirmu vähendamine (ehk ikka pole nii hull, küll läheb mööda jms) räägivad lapsele, et tema tunded või temaga juhtunu pole vanemale tähtis ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub mõistmatuse tunne, on lapse frustratsioon palju suurem.
Ka pärast süstimist võiks sellest veel rääkida, et laps saaks kõik need halvad tunded enda seest välja, ei maksa keelata lapsel rääkimast, mida ta täpselt tundis või kartis. Tihti arvatakse, et seesugune rääkimine võimendab juhtunut, kuid see pole nii. Kui aitate lapsel rasked tunded läbi töötada nende nimetamise ja normaliseerimise kaudu, on loota, et sellest ei jää traumat, nagu ehk praegu kardate. Lapse sõnavara on veel ehk väike, kuid abi on sellest, kui te last aktiivselt kuulate, st tema mõtteid kõval häälel oma sõnadega ümber sõnastate ja tundeid, mida temas näete, peegeldate.
Tasub jälgida ka enda reageeringuid. Kui palju ise pabistate enne süsti, kui hirmunud olete? Lapsed on täiskasvanute sees olevate tunnete väga tähelepanelikud märkajad. Võib ka juhtuda, et laps väljendab lisaks enda omale ka ema või isa sees peituvat hirmu, nii et kui teie olete vapram, siis saaks laps toetuda ka sellele.
Oi kui tuttav tunne, mul on vanema tüdrukuga täpselt sama mure Ta nüüdseks juba 7 aastane ja minu meelest läheb asi ainult hullemaks. Iga kord enne arsti külaskäiku me seletame põhjalikult, miks seda kõike on vaja, mida arstitädi teeb ja milleks. Saab kõigest aru, lubab, et laseb arstitädil vaadata ja ravida. Probleem siis kõrva ja hambaarstiga. Minu lapsel on siis pigem arsti instrumentide hirm, et äkki tädi teeb haiget. Viimane hambaarstil käik lõppes sellega, et laps röökis omale verevalumid näkku. Kõrvaarsti kabinetis olime tund aega ning põhimõtteliselt mitte midagi ei saanud tehtud, korraks näitas kõrva ja kui oli vaja vaik eemaldada, et kõrvapõhja näha, siis läks trall lahti, kisab, väänleb jne Olukord on täiesti masendav, ma ei julge ise enam panna arstile aega. Lapsele ei näita ma välja arstile minnes oma muret, pigem julgustan teda, alati oleme ka preemia välja mõelnud jne. Kas jääda lootma, et ükskord läheb see üle või süveneb veelgi?
Väga tore, kui püüate lapsele seletada, miks ja kuidas asjad on. Samas võiksite ehk rohkem tähelepanu pöörata lapse kuulamisele. Kui laps tunneb intensiivseid tundeid, ei saa ta täiskasvanu ratsionaalsetest seletustest aru. Ka täiskasvanu ei võta kõrvalseisja head nõu ja segitusi kuulda, kui emotsioonid on n-ö laes. Oluline on emotsioon alla saada ja seda on kõige hõlpsam teha kuulamise ja mõistmise abil. Eelnevaid teateid anda on väga abistav, kuid kui vähegi näete lapse kartust ja hirmumõtteid, siis püüdke võtta aega ja last kuulata, puudes peegeldada kõike seda, mida te last näete tundvat ja kuulete ütlevat.
Kirja lugedes tekib mul tunne, et püüate mõlemad väga vaprad olla ja oma muret mitte välja näidata. Vaprus ja julgustamine on kindlasti olulised, ja sama oluline on öelda välja oma tunded (laps pole rumal, ta saab aru teie tegelikest tunnetest) ja mõista lapse omi. Ma saan aru, et sulle ei meeldi haiget saada...; Sa kardad, et arstitädi teeb sulle haiget...; Sul on hirm puuri ees, nii et ei julge suudki lahti teha... Teie sedalaadi laused ei võta ära lapse valu ja hirmu, kuid kui laps saab sõnumi, et te püüate teda mõista, saate aru tema tunnetest ning ei mõista teda nende eest hukka, siis on see ikkagi väga kergendav. Lapsed tahavad olla head lapsed oma vanematele ja see teeb taolised olukorrad neile veel raskemaks: tahaks olla tubli ja hea laps, aga hirm on suur, see ajab nutma, nutmist pole võimalik tagasi hoida, samas on lapsel kartus, kas ta väärib ikka armastust, kui ta niimoodi nutab ja kardab... see on omamoodi nõiaring.
Kui laps saab teie sõnadest ja hoiakust aru, et ükskõik mis tundeid ta tunneb - see on OK, ei ole keelatud tundeid ning kui ta teie peegelduste abil saab ka täpsustada, mida ta tegelikult kardab (juhul kui teie sellele oma peegeldavate pakkumistega pihta ei saa), siis on see olukord teile mõlemale kergem.
Valu ei hakka kunagi kellelegi meeldima, ses mõttes ei lähe seegugune kartus kunagi üle. Kuid igat rasket tunnet on kergem taluda, kui kõrval on inimesed, kes tõesti sinu valu mõstavad, seda ka selgesti väljendades.
