Tere! Ma kahtlustan endal sünnitusjärgset depressiooni, aga samas ei tea ka, äkki lihtsalt rasked ajad ja minu viis raskusega hakkama saada. Mu laps on kohe-kohe aastaseks saamas ja ei maga kuigi hästi. Raseduse ajal sain foorumitest ja igalt poolt kuhjaga infot ja muidugi valisin oma lapsele kõik kõige paremad asjad - pikalt rinda anda, ise püreesid teha, mitte suhkrut anda, ega maiustusi, lehmapiima vältida võimalikult kaua. Olin endas kindel et imetan aasta. Olude sunnil pidime kolime võõrsile, kui laps polnud veel kahe kuunegi. Mees töötas, mina olin lapsega kodus, võõral maal, lähedastest eemal, võideldes raskustega mida üks imik endaga kaasa toob, tihtipeale üksinda - gaasivalud, magamata ööd, leida perearst, keda usaldada, vaktsiinid jne jne jne... Tundus et ükskõik mida ma teen, miski pole piisavalt hea mu lapsele, kuuled ühelt poolt, et peaks vaktsineerima, muidu riskid haigustega, teiselt poolt räägitakse hirmujutte ohtudest seoses vaktsiinidega. Otsustasin siiski vaktsineerida. Mehega neid asju arutada ei saanud kuna tal oli väga palju tööd, kodused olid kaugel, ühelt poolt ei tahtnud oma kurvast tujust nendega rääkida, et muretsema neid panna. Mingi hetk olin jõudnud omadega segapuntrasse, vahest olin väga rõõmus sest laps oli nii ilus ja armas ja teisalt see röökimine enne magamapanekuid ja see karjumine ajas mind algul õnnetuks, siis hiljem vihale. Hirmsad mõtted tulid pähe, ka suitsiidi mõtted, mõttes tahtsin lapsele haiget teha, raputada või midagi et ta vait jääks, sest ei suutnud teda maha rahustada. Peale selliseid mõtteid tundsin, end kui maailma kohutavaim inimene ja ema - milles laps süüdi on, mitte milleski! Ja milline kohutav inimene tahaks oma lapsele liiga teha. Tundsin end kohutavalt süüdi. Kellegiga rääkida ei olnud, ei oleks julgenudki, kui rääkisingi mehega siis ta ei saanud sellest aru, läksime vaid tülli omavahel. Mingi hetk olin jõudnud nii kaugele, et karjusin lapse peale, täiest kõrist. Hiljem mõtlesin et kuidas ma ei suuda end kokku võtta, miks ma karjun ta peale ta on ju väike ja ei tea ja otsib mult tuge.... See on olnud kohati väga jube.
Teinekord, kui hästi magada sain siis olin rõõmus surusin alla peavalu ja muremõtted ja laps tõi niipalju rõõmu. Ja olingi tõeliselt õnnelik , mõtlesin et olen maailma kõige õnnistatum inimene, laps terve ja hea mees kes toetab ja elu on ilus. Ja siis tuli jälle periood kus oli raskem ja tundus et ma ei suuda nii palju pingeid taluda, suhtesin interneti foorumites ja katsusin võimalikult palju suhtlust saada inimestega rääkida, mitte tunda end nii üksikuna. Kuniks otsustasin et otsin professionaalset abi.
Ma loodan et mul ei ole SJD, vaid et emaks olemine on raske töö ja mul pole kõige tugevam närvikava lihtsalt, ja minu käitumine, mille üle ma sugugi uhke pole, on seotud sellega, et ma ei kannata nii palju pingeid välja kui ette antud on. Ma loodan et mul ei ole SJD.
Ma ei usu tablettidesse, ei tahaks neid süüa, tahaks leida abi endale et oma tundeid korrale kutsuda et ma ei tunneks end olevat niivõrd puuris, et teha asju enda jaoks, tuulutada end tihedamini, käia väljas, leida tegevust mis ei oleks lapsega seotud. Kardan et kui mul tuvastataks SJD peaksin mingeid tablette sööma. Samas mul on vaja abi, loodan et kui laps paremini magama hakkab paraneb mul ka tuju ja ei lähe närvi ta peale.
Depressioon on üks inimlikke viise reageerida kestvale, liiga raskele ja suurt pinget kaasatoovale olukorrale. Kui loen kirjeldust teie olukorrast ja läbielamistest, siis on depressioon loomulik tulemus. Antidepressantide võtmine ei ole tingimata vajalik, aga selle üle, kas teil neid vaja on, otsustab perearst või psühhiaater – kui tema poole oma murega pöörduda otsustate. Tabletti ei maksaks aga karta – kaasaegsed antidepressandid on äärmiselt täpselt suunatud mõjuga ega sega igapäevaelu toimetulekut. Kui ajukeemia on suure mure ja pinge sees omadega pisut sassi läinud, saab selle rohtude abil paika. Ent loomulikult pole ainult tabletist abi, tuleb väga tõsiselt tegelda sellega, mis on viinud teie olukorrani.
Kirja lugedes tekib mul arusaam, et olete teinud kõik lapse heaks, olnud väga hea ema. Kuid sellistel emadel on ka suurem oht läbi põleda, sest kui ema enda vajadused on täiesti katmata, on see väga ohtlik olukord nii beebile kui ka emale.
Esimene, kelle peaksite endale appi saama, on teie mees ja lapse isa. Tülitsemise asemel rääkige mehele rahulikult ja ilma süüdistamata sellest, mida te temalt ootate, millist abi ja toetust vajate, kuidas ennast tunnete. Kõige tähtsam ja kiirem – te peate saama ennast välja magada. Vähemalt paar ööd nädalas magage teises toas, jätke laps mehe hoolde. Aastane ei söö enam öösiti, nii et see peaks igal juhul võimalik olema. Igas päevas peaks olema teil väike aeg ka enda jaoks. Abi on juba kasvõi pooletunnisest jalutuskäigust kohalikku kaubanduskeskusse, üksipäini, ilma vastutuseta lapse eest. Järgmisena vajate aega, et mehega olla, temaga rahulikult rääkida, sh kõigest sellest, mis teile muret teeb. Paljud emad võtavad hoiaku, et kuna mees käib tööl, siis laps on ema „töö“ ja sellega ei tohi meest tülitada. See ei ole kindlasti nii. Laps vajab mõlemat vanemat, mees ja naine vajavad teineteist. Aeg, mil teie laps on väike, on kindlasti paljuski keeruline, ent kui hoiate kokku, jagate pinget nii rääkides kui argiaskelduste koormat jagades, võib see aeg olla ka väga ilus ja liitev.
