Tere! Mul on selline mure, et ma ei usu endasse, pole lihtsalt enesekidlust. Näiteks ma ei julge uute/võõraste inimestega suhelda, kuskil peol ei julge seltskonna mänge mängida. Lihtsalt ei julge. Kardan, et mida minust pärast arvatakse.. Vahepeal nagu oli mingi enesekindlus aga peale lapse sündi on see täiesti olematu. Mida teha?
Saan aru, et eneseusu ja enesekindluse puudumine on süvenenud ennekõike peale lapse sündi. Tegemist on tõsise murega, sest see varjutab kogu teie elu ning röövib igasuguse elurõõmu. Seetõttu on väga oluline sellega tõsiselt tegelema hakata – esimese sammu seda kirja kirjutades olete juba astunud! Nii nagu eneseusk on kadunud järk-järgult, nii tuleb ta ka tagasi – pikkamööda. See tähendab pikaajalist ja järjekindlat tööd iseendaga. Lõpptulemus saab kindlasti olema positiivne, selle kohta on palju näiteid. Kuid tee saab olema pikk ja käänuline ning säilitada tuleb motivatsioon ja järjekindlus. Seetõttu soovitan seda protsessi alustada koos nõustajaga, kes suunab ja on toeks, aitab märgata positiivset ning säilitada motivatsiooni. Kui see ei ole võimalik, siis väga heaks abimeheks on Mia Törnblomi kirjutatud raamat „Enesehinnang!“. Selle on kirjutanud inimene, kes ise on kogu selle protsessi läbi teinud ning hiljem väga paljusid teisi aidanud ning vahendab ka nende kogemust. Seal on samm-sammult välja toodud tegevused, mis aitavad oma mõttemaailma ümber kujundada selliseks, et taastuks julgus ja elurõõm. Kui järgite raamatus toodud juhiseid, siis on üsna kindel, et aasta pärast vaatate tagasi oma praegusele elule ja imestate, kui palju te olete muutunud. Soovin teile pealehakkamist!
