Tere, minu mure on seotud minu 3a lapsega(poiss). Kasvatan last üksi. Kui viin lapse lasteaeda või kui jätan lapse vanaema juurde hoida on kõik hästi, kuni selleni kui hakkan ära minema, meil on muside kallide rituaal iga kord kui lahkun, see rituaal mõnda aega töötas aga nüüd on jälle laps hakanud käituma isegi võib öelda hüsteeriliselt, hoiab minust kinni lahti ei lase karjub ja kisab kõva häälega et ära mine ära, olen rääkinud ja seletada üritanud rahulikult et sina jääd siia ja mina tulen varsti tagasi jne. Ta hakkas sep lasteaias käima ja alguses oli ka nuttu aga asi ei olnud nii hüsteeriline nagu praegu.
Mõtlesin ise et võibolla on asi seotud ka lapse isaga, et käib väga harva vaatamas last ja laps küsib isa järele kogu aeg, et siis kardab et mina lähen ka ära ja ei tule tagasi.Üleüldse kuidas lapsele sisestada seda kindlustunnet et tulen tagasi ja et ta rahulik oleks?
Ette tänades!
Lasteaeda minek on lapse jaoks suur elukorralduse muutus. Lapsed on erinevad, mõni harjub muutustega kiiremini, teine aeglasemalt ja mõni ei harjugi. Emast lahkumine on lapsele väga raske, ta tunneb teist suurt puudust ja kardab teid kaotada.
Laps vajab rohkesti teie hoolivust, armastust, tähelepanu. Eelkõige on vaja lapsele näidata, et tema tunded on mõistetavad ja tähtsad, et te saate temast aru. Kui laps hommikul lahkumineku eel nutab, pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on nii valdavad. Teil jääb üle oma last empaatiliselt kuulata, aktsepteerida lapse tundeid nii sõnades kui kogu olemusega: ma saan aru, et sa oled kurb, et pead emmest lahkuma; sulle ei meeldi, et ma ära lähen, sind teeb nukraks, kui sa näed, et ma ära lähen, sa tahaksid minuga olla jmt peegeldused, st kõik see, mida te näete lapses peegelduvat, valage sõnadesse. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, ta rahuneb.
Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ning ausa soovita seda teha. Kuulata ja mõista saab teisele keskendudes, selleks aega võttes. Hiljem, näiteks õhtul kodus saab koos lapsega arutleda selle üle, mida teha, et kurbus lahkudes nii suur ei oleks. Ehk on abi mõnest kaasavõetavast kaisuloomast, ehk mõnest rituaalist... kuulake, mis lapsel sas osas öelda on, vahel on laste ettepanekud hiigla nutikad.
Nutust ja kurba last saab toetada või vastupidi, tema toetuspinda vähendada, oma hoiakutega. Laps tajub väga täpselt ka teie tundmusi. Kui olete tööle minnes ka ise ärevuses, tunnete end süüdi, et lapse lasteaeda või hoida viite, muretsete, kas laps ehk jälle nutma ei hakka, mõtlete, kuidas te seejuures ise oma tunnetega toime tulete jms, siis kõik see on tajutav ka lapsele ja tal on veel raskem hommikuti lasteaeda minna. Teie kindel hoiak ja rahulikkus: emme armastab sind, emme ei kao kuhugi, emme tuleb õhtul jälle, siis teeme koos vahvaid asju jms aitab lapseski alal hoida positiivset toonust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
