Mul selline mure, et paari kuu pärast 5 aastaseks saav poiss, pissis enne lasteaias une ajal ütleme 3 kuni 4 korda alla. Nüüd avastasin, et pissil käimine on tal probleemiks saanud. Isegi kodus käib ta mitu korda järjest pissil. Samas kui on kuhugi minek, näiteks issiga ujuma siis käib samuti enne seda vähemalt viis korda wc. Nüüd on lasteaias iga lõuna voodi märg, lasteaias on kõik hästi, kasvatajad on väga toredad. Ta nagu kardaks uusi asju aga samas on lasteaias käinud mitu aastat. Kodus öösiti alla ei tee. Oli selline juhus, et sõbranna mees läks lastega kelgutama, saatsin oma laspse ka kaasa aga mõne aja pärats tuli ta tagasi ja ütles et ei taha minna, et tal pissi häda ja nutab. Mulle tundub, et ta kardab uusi asju ning seda et sa ei saa hakkama millegiga. Aga kindel ei ole ja ta ise väidab, et asi ei ole nii.
Ma ei saa aru, et millest selline käitumine ning kuidas ma peaksin käituma või mida ma peaksin talle rääkima, et kõik korda saaks jälle.
Lapsed saadavad meile oma sõnumeid tihti sellisel kujul, et meil on raske neist aru saada. Teiegi aimate, et poisi pissimiskäitumise tagas on ilmselt mingi probleem, kuid on keerukas aru saada, mis see täpsemalt on.
Üldise arengu seisukohalt on see, kui laps vahel alla pissib, umbes viienda eluaastani normi sisse kuuluv. Erutavad päevasündmused, väga sügav uni pärast väsitavat päeva, aga ka ärevus või ootamatu elumuutus – kõik need on tavalised põhjused voodimärgamiseks.
Esimene abi lapsele on ema mõistev suhtumine, ei tohiks riielda, tänitada ega häbistada. Lapsel on vaja kindlust, et ta on heaks kiidetud, väärtuslik, armastatud. See kõik lisab kindlust tema käitumisse. Kirjas oleva kirjelduse põhjal jääb mulle mulje, et pissimine on tõepoolest seotud toimetulekuärevusega, mida suurem ärevus, seda tihemini tekib pissihädatunne (muuseas, sama probleem esineb ka ärevuse all kannatavatel täiskasvanutel).
Peaasi on säilitada rahu ja toetada igati lapse toimetulekut, anda talle positiivseid kinnitusi alati, kui on vähegi põhjust kiita. Tore, kui nii teie kui ka isa tegelevad lapsega, võtke ikka koos ette tegevusi, mida nautida saate, püüdke olla lapse jaoks rohkem kohal. Kui võtate rohkem aega lapse jaoks, on teil ka võimalus paremini jälgida, millele laps reageerib: mida pelgab, mida vajab. Kui näete lapses hirmu või ärevust, siis näidake üles mõistmist ja aktsepteerimist, see on parim viis aidata lapsel nende tunnetega toime tulla.
Kindlasti on vaja lapsega kannatlik olla ja mitte probleemi üle tähtsustada. Kui ka lasteaiakasvatajad on mõistvad, usun küll, et probleem peagi laheneb.
