Tere.
Ei oska hetkel muud teha kui panen siia oma mure kirja.
Alustan hetkest kui kolisin oma tütre(ainus laps siiani) isa juurest lapsega oma ema juurde (aastal 2000). Emaga läbisaamine minul üsna kehvapoolne kuid ema ja laps see-eest said väga lähedasteks. (ema kaotas abikaasa e. minu isa samuti 2000 a.) 2002a. alustasin kooselu oma praeguse abikaasaga ,kuid et laps oli emasse üsna kiindunud ja keskkonnaga harjunud ,ka ei leppinud ta hästi uues kohas elamisega siis pidasin targemaks ta oma ema juurde jätta -elame me üsna lähestikku. Muidugi olid mul ka üsna kaootilised ja pikad tööpäevad. Nüüd aga on asjad nii kaugele arenenud ,et laps on kogu aeg haige ja ema mõtleb talle aina uusi haiguseid külge. Koolis pole tütar käinud juba novembrist saati-oleme haiglas viibinud selgitamaks välja haiguste põhjuseid jne. DIAGNOOS-LAPS TERVE ! Emaga ma enam suheldud ei saa v.a üksteise peale karjumine. Saatsin venna last ära tooma ,et tuleb koju ja saab ilusti koolis hakata käima kuid seepeale ütles ema ,et ta tapab ennast ära kui keegi peks lapse ära viima !!! Koolis käimisest veel niipalju , et on varemgi analoogseid situatsioone olnud ja laps mingi aeg minu juures elanud kuid kooli minnes jääb ema maja tee peale ja siis juhtub see ,et kindlasti on janu ja kõht tühi jne. kodus muidugi hommikusöögist keelduti... (Ka väidab ema , et lapsel on ikka koolitee nii pikk jala käimiseks 1,2 km.! )Ja siis ema helistab ,et kuule laps on ju haige jne., jne. NB! minu juures olles laps rõõmus ja toimetab ka argiasju (nõudepesu ,koristamine jne.) , lisaks on ta väga andekas ja tark-koolis esimese veerandi lõpetas kiitusega , joonistab ,tantsib ,uisutab väga hästi. Küll on tal huvi ka paranähtuste vastu... Veel niipalju ,et laps saab minu abikaasaga kenasti läbi.
Ka mina lahkusin kodust varakult 16a. samuti õde ja ka vend(ka siis ei pidanud ema minu koolis käimist nii vajalikuks kui oleks pidanud-hiljem lõpetasin õhtukooli, et oleks oma lapsele näidata kui tähtis on haridus) Karjumisest niipalju ,et ema tegi seda samuti koguaeg kui talle miski ei meeldinud.
Ehk on kellelgi soovitada mõnda head psühholoogi Viljandist-endal kehvad kogemused ja igaühte ei usalda.. Ema keeldub isegi kuulamast juttu psühholoogi nõustamisele minekust.
Oehh , see eiole veel kõik aga mingi pildi peaks mõni asjatundja kokku saama.
Ette tänades, K.
Lisan veel vanused -mina ise saan kohe 33, tütar saab jaanuari lõpus 14, ja ema saab märtsis 68. Ka on emal väga head materiaalsed võimalused mida tütar oskab edukalt ära kasutada ja puudust pole lapsel vähemalt materiaalsetest asjadest kunagi olnud. Samuti ei ole me kumbki emaga kallistuste ega heade sõnadega lapse vastu kitsid. Tüdruk ka valetab palju , kusjuures täitsa mõttetuid valesid ( pigem vist geneetiline probleem isa poolt).
Päikest !
Teie olukord on tõesti keeruline ning muresid koorub kirjast välja mitmeid:
a) Teie suhe oma emaga
b) Teie suhe oma tütrega
c) Tütre haigused, millel ei paista olema füüsilist alust
d) Tütre suhe vanaemaga
e) Tütre valetamine
Antud juhul on tõesti kõige tõhusam otsida abi perenõustaja juurest. Esialgu piisab ka sellest, kui ise tema juures käite. Ühiselt on võimalik leida ka viise, kuidas vanaema protsessi kaasata. Oluline on murega tegeleda, et sarnased probleemid ei korduks järeltulevate põlvede elus (mis muidu väga suure tõenäosusega kipub juhtuma). Viljandis julgen kindlasti soovitada pereterapeuti Ene Raudlat, kes võtab vastu Viljandi haiglas. Julget pealehakkamist soovides, Maarika.
Tänud vastamast.
Saime kolmapäevaks psühholoogi juurde aja ja lõpuks on ka vanaema nõus kaasa tulema, tänu sellele ,et üks lapse korraldatud suur pahandus koorus taas välja ja vanaema ehk hakkab mõistma asja tuuma.
