Tere
Sooviksin nõu küsida, mismoodi olukord lahendada.
Ma pole oma isa kunagi näinud.Isa-ema suhe sai läbi enne minu sündi(34 a tagasi)Ma pole isegi kindel kas ta minu olemasolekust teab(ema ei räägi sel teemal eriti)
Nüüd moodsal it- ajastul õnnestus mul isa elukoht tuvastada.Isegi rohkem kui isa sooviks ma teada, kas mul on poolõdesid-vendasid.Kahjuks ei saa ma kusagilt teada, kas isa elab üksi või mitte.Tahaks teda järgmisel nädalal külastada aga olen segaduses kuidas minna vana mehe ukse taha ja alustada juttu sel teemal.Ei kujuta ette kuidas inimene reageeriks niisugusele teatele(vbl 73 aastasele vanainimesle mõjub südamerabandusena see nn. üllatus)
Ettetänades
Rena
Arvati võib, et selline kohtumine oleks isale rohkem kui üllatus. Väga hooliv suhtumine teie poolt, et püüate teha omalt midagi, et vähendada võimalikke riske. Seda ei tea ju tõesti ette, kuidas teie külaskäik talle mõjuks. Võib ju kaaluda, kas oleks parem kui keegi vahendaks ja teeks ettevalmistusi, mis leevendaks ehmatust (nagu saates „Sind otsides“), seda enam kui pole teada, kas ta üldse teie olemasolust on teadlik. Saan aru, et emaga olete püüdnud arutada, kuid ta eelistab olla napisõnaline. Kui siiski saaks emalt veidi rohkem teada, mitte niivõrd üksikasju, kuivõrd seda, miks emal on olnud sellest raske rääkida. Mida tema võiks tunda, kui teaks, et otsite tema teadmata isaga kontakti? Võiks see teie saladus omakorda rikkuda teie usaldussuhet emaga? Te olete täiskasvanud inimene ja teil on ka õigus soovida oma isast rohkem teada, teda otsida, seda ei saaks ema ju ka keelata, aga hea oleks kui ka tema teaks. Veel parem, kui ema oleks see, kes vahendaks ka teie ja isa kohtumist.
Kui veel variante mõelda, siis kirjalik pöördumine, endast teada andmine ja palve kohtuda on üks arvestatav varinat ja veidi leebem kui ootamatult ukse taha ilmumine.
Kui siiski eelistate ilma eelneva kokkuleppeta isa külastada, ka siis kui paluksite kirja teel (telefon?) näiteks kohtuda kuskil neutraalses kohas, väljaspool tema kodu, siis oleks vajalik teha pikem sissejuhatus, nt alustada sellest, et nimetate end lähedaseks inimeseks (sugulaseks), keda ta ei tunne, kuid olete lihtsalt siiralt huvitatud kontaktidest, oma päritolust, edasi luua seos emaga, oodata ja jälgida tema reageerinut. Võimalusel võib ju ka küsida, mida on nõus rääkima emaga suhetest, kas neil oli ka ühiseid lapsi jne., seega liikuda edasi samm haaval. Samas kui ta aga aimab või küsib otse, siis ei ole põhjust pikalt ja ringiga asjast ümber keerutada. Veel võib ju olla hea võtta kaasa fotosid emast, endast väiksena, seda on hea koos vaadata, kui olete juba ennast tutvustanud. Ilmselt olete mõelnud ka sellele, et tal võib olla uus pere ja pole ju teada, kuidas nemad suhtuvad sellesse, et olete olemas. On see neile ehmatus, päevavalgele kistud saladus, mida isa on püüdnud varjata või huvitav kohtumine, seda ei saa ju ette teada, kuid tuleb arvestada ka isa lähedaste tunnetega. Ja seda arvestades võib olla ikkagi parim kui saaksite esialgu vaid isaga kohtuda ja anda tal aega reageerida.
Ja lõpuks, usaldage oma sisetunnet ja olukorda, mis kohapeal tekib. Peaasi on siiras ja loomulik olek. Samuti olge valmis ka isa erinevateks reageeringuteks, ilmselt olete, sest mõttes olete seda kindlasti korduvalt ette kujutanud, et see kohtumine võib kulgeda väga ettearvamatult. Võib ju juhtuda, et ta ei suuda väljendada oma rõõmu ja on suures segaduses, küllap vajab ta aega, et teie olemasoluga ja tuttavaks saamisega kohaneda. Rõõm selle üle võib saabuda hoopis hiljem.
Lõpuks tahan tunnustada teid selle sammu ettevõtmise eest. Teadmatus on ikka halvem kui võimaluste pakkumine endale ja isale. Soovin teile, et teie kohtumine kujuneks soojaks ja südamlikuks teineteise leidmiseks.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
