Olen nüüdseks juba viis päeva depressiooniosakonnas olnud, kuid siiani lähevad asjad ainult hullemaks. Ravi on mul iseenesest peal olnud juba eemlise aasta sügisest, sellel sügisel lisandus veel üks ravim, kuid asjad kisuvad aina rohkem ja rohkem kiiva. Olen tagasi enam-vähem samas kohas, kust alustasin eelmise aasta augustis haiglasse minnes. Tolle hetkega on vahe vaid selles, et siis ei saanud ma huumorist aru ega suutnud suhelda, kuid siis polnud enesetapumõtteid. Ei oska enam midagi mõelda ega teha. Eile rääkisin sellest olukorrast nii oma raviarstile kui ka õhtul õele, kes siis mulle hilisõhtul lõpuks Diazepami süsti tegi, et saaksin veidikenegi magada. Ometi on täna asi veelgi hullemaks läinud. Käed värisevad ja otsin võimalusi, kuidas oma veene läbi lõigata. Lihtsalt ei suuda kuidagi olla. Kõige hullem on asja juures see, et süütuks kannatajaks jääks siiski mu laps, kes küll hetkel on koos vanaemaga Saaremaal. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas peaksin suutma veel 2 päeva üle elada enne kui arsti näen. Olen üsna veendunud, et mul tuleb ravimeid vahetada, sest kui asjad sedasi edasi kulgevad, siis varem või hiljem ei suuda ma enam ennast mõistusega vaos hoida...
Mind ei motiveeri enam miski elule: tunnen, et oleks kasulikum kõik kukele saata ja lõpetada need piinad, mida olen enam kui neli aastat pidanud jutti kannatama. Enda elu analüüsides olen jõudnud välja selleni, et sarnased probleemid on mind saatnud juba ligemale 20 aastat, kuid ravini jõudsin napilt neli aastat tagasi. Sealt edasi on allakäigu ahel hakanud spiraalina aina kiiremini veerema. Kui ka mõneks ajaks asjad korda saavad, siis napilt loetud kuudeks ja edasi läheb tohutu kiirusega allamäge. Enne ravi alustamist suutsin ikka vahel kuni aasta hakkama saada ilma probleemideta, samas olid ka masendusperioodid märksa pikemad kui praegu. Nüüd on küll masendusperioodid lühemad, ent sellega koos on ka lühenenud \"normaalsed\" perioodid. Ei oska enam oma tundeid isegi sõnadesse panna: olen nii kurnatud kõigist neist probleemidest, mida see haigus endaga lisaks kaasa toob.
Tänan, et usaldasite foorumit ja veelgi enam on tähtis, et püüate mõtteid vahetada ja ei jää oma raskustundega päris üksi. Saan aru, et vaatamata pikale ravile, olete ikka ja jälle lootust kaotamas, et võiksite kunagi kergemalt hingata ja elust rõõmu tunda. Kui enesetunne veidi leevendubki, siis on see pigem ajutine. Küllap olete depressiooni ravikulust ja kaasnevatest mõjudest teadlikumgi kui mina ja siinkohal ei püüagi teie olukorda meditsiiniliselt selgitada. Küllap on teile seegi teada, et depressioone on mitmesuguseid ja sageli on nad korduva iseloomuga, kuid kas see teid just lohutab, on iseasi. Tahan aga väga loota, et teil on hea kontakt oma arstiga, kellega saate arutada ravimite mõju ja analüüsida oma enesetunnet ning varem või hiljem jõuate koos just teile sobivate ravimeetoditeni.
Mõtlen meetodite alla laiemalt erinevaid viise raviks. Lisaks ravimitele on kindlasti oluline arutleda ja jõuda selleni, mis veel teie elus muuta saaks, et depressiivsust vähendada ja kuidas tulla toime selle vallandumisel. Järjest enam jõutakse erinevaid haiguste tekkemehanisme analüüsides selleni, etlisaks võimalikule bioloogilisele eelsoodumusele on oluline roll täita ka välisteguritel. Tegelikult on oma osa kõigel, mille keskel me elame ja kuidas me elame. Oluline mõju haiguste tekkimisel, sh kahtlemata ka depressiooni valladumisel, on näiteks igapäeva elus toimuvatel stressirohketel sündmustel, pingelistel suhetel, iseendasse suhtumisel, mõtteviisil jne.
Kirjast selgub, et olete püüdnud väga kaua ja erineval viisil oma masendusest üle saada ja motivatsiooni elamiseks leida. Kas võiks ikkagi veel proovida mõelda, mis see üks esimene, kuid siiski oluline asi võiks olla teisiti, et oleks parem olla. Mis võiks igas päevas olla üks asi, mis on korda läinud? Alustades kasvõi sellest, et olete jälle ühe päeva vastu pidanud.
Mis on see, millest oleks kahju ilma jääda?. Praegu oletan, et kindlasti mõtlete oma lapse peale. Seega olete hooliv ema ja lapsele on see peamine. See on juba väga-väga hea asi teie elus.
Niisiis, vaid paar päeva ja saate oma arstiga arutada, mida proovida, et kogeda ravi edukust. Paluge tal endale seletada, kuivõrd see käib depressiooni juurde, et enesetunne võib ka halveneda ja paranemine ei kulge vaid tõusvas tempost. Millised on võimalused näiteks psühhoteraapiat kasutada jne.
Soovin teile rõõmsamaid aegu ja väikest päikest igasse päeva.
Üks suurimaid stressoreid ja põhjuseid on kahjuks mu ema, kellega koos olude sunnil pean elama nii kaua kuniks kool läbi ja jalad all. Psühhoteraapiat ma saa, kuid kahjuks praegu on mu psühholoog puhkusel ning suure tõenäosusega ma teda rohkem ei kohta enne kui haiglast välja saan. Hetkel on plaaniks välja saada jaanuari esimese täisnädala lõpuks, et saaksin kenasti kooli õigel ajal minna, kuid miski ei välista, et pean sellel nädalal õppetoolijuhatajale helistama ja teatama, et ei saa õigeaegselt asju teha. Eilse päeva suurimaks positiivseks asjaks võiks pidada seda, et suutsin oma käed paigal hoida ega teinud endale midagi. Praegu olen rehabilitatsiooniplaani koostamise ootejärjekorras. Järjekord jõuab minuni küll alles juuni keskel, kuid siiski parem kui 2012 aasta, mis kahjuks enamuses kohtades on juba kirjas. Raviarstiga räägin ma kindlasti, sest pole mõtet tema eest varjata: mis kasu sellest ravist siis üldse oleks. Tänu lapsepõlves läbielatule ongi vast olukord selline nagu ta on. Ei hakka siinkohal seda lahkama, sest see ei ole asi, mida sooviksin võõrastele silmadele lugemiseks. Depressioonikulust olen ma vägagi teadlik ja ka sellest kui aeglane on august välja ronimine, kuid selle saavutamise järel on siiski võimalus enda üle kasvõi natukenegi uhkust tunda: ma sain hakkama ega andnud alla. Kohutavalt raske on aga saada ellu stabiilsust ja rahu, kus pead igapäevaselt kuulma kui saamatu ja mõttetu inimene sa oled. Mu ema lihtsalt ei tunnista depressiooni kui haigust. Tema jaoks on see pigem tujukus ja allaandmine. On ta ka mulle korduvalt öelnud, et olen allaandja mitte inimene. Reaalselt ma pole veel kordagi alla andnud, vaid kõige kiuste võidelnud nii depressiooni kui ka autoimmuunse liigeshaigusega, lisaks võtnud sihiks lõpetada kool nii edukalt kui see vähegi minu seisus võimalik on. Olen küll jõuetu, kuid siiski on mul 1 suur eesmärk, mille poole püüelda: saada oma elu ja kolida kuhugi vaiksesse maakohta, kus on ajal teine mõiste ning võimalus pingete maandamiseks kasutada füüsilist tööd. Hetkel on ka lood sedasi, et kui peakski minema asjad väga koledaks, oleks häda pärast võimalik mul kolida linnast 37km välja tuttava juurde, kelle mees käib linnas tööl, mis tähendaks seda, et saaksin kenasti ka koolis käia ning laps lasteaias edasi.
Hoolimata minu seisust on mu poeg väga hästi arenenud ja annab paljuski oma iseseisvuse ning oskustega eakaaslastele silmad ette. Pole just palju 2-aastaseid (reaalselt ta saab küll veidi enam kui kuu pärast 3), kes paneks suurima heameelega 80-tükilist puzzlet või teeks endale ise võileibu, võttes kõik vajaliku kapist (tema käeulatuses on vaid võinuga). Aitaks väljas lund lükata või kuurist kütet tassida. Jah, mul on vedanud oma lapsega, kes on mõistev ning tegutseb omaette kui õppimise tõttu ei saa ma talle piisavalt tähelepanu pöörata. Ka vajadusel kooli kaasa võttes suudab ta ennast ideaalselt 1,5h pikas loengus üleval pidada ning seda mitte häirida.
Loodan, et see õudus saab ruttu läbi ning suudan ennast taaskord (ei suuda kokku lugeda mitmendat korda) jälle nii palju joonele saada, et olen võimeline kevadsemestri edukalt lõpetama.
Tänu pikemaajalisele depressiooniga kokkupuutumisele olen õppinud ennast üsna põhjalikult analüüsima, mis oli üllatav nii mu haigla raviarstile kui ka psühholoogile. Suudan teha järeldusi ning välja tuua ka põhjuseid, miks mingi asi on sedasi nagu ta on ja lisaks ka üritada leida lahendusi, kuigi augus olles ei tule see viimane just eriti edukalt välja. Elu on mind koolitanud nii mõnegi asja koha pealt sedasi, et paneb imestama ka eriala õppinud inimesi.
Suured tänud kiire vastuse eest!
Tänan minagi omakorda, et saatsite pika ja põhjaliku selgituse. Eriti heameel on lugeda, et teil on selged tegutsemisplaanid ja eesmärgid. Seega teate suurepäraselt mida tahate ja püüdlete selle poole. Seejuures on toeks suutlikkus rõõmustada väikse (tegelikult ju suure mõjuga!) edu üle, nt käed eemale hoidmine täna.
Iseendasse usk ja eneseanalüüsi oskus on määrav, kuidas kulgeb teie toimetulek ja eneseteostus. Kahjuks on nii, et mitte alati ei oska vanemad lapsi toetada. Seda enam on teie suhe keeruline, kui ta ei mõista depressiooni olemust ja omistab teile hinnanguid, mis teid sugugi ei aita. Hinnangud on teatavasti ikka subjektiivsed ja mida võiks ja peaks ka vaidlustama. Niisiis see, kui ema näeb teid saamatuna ja mõttetuna on lihtsalt kahetsusväärne, ju tal on omad kriteeriumid ja ootused, millele te ei vasta. Saan aru, et olete iseendasse vaataja ja suudate leida ise olulisi pidepunkte, mille järgi toimite. Kodurahu huvides oleks muidugi mõistlikum emaga mitte vaielda, mis ei tähenda et peaksite temaga nõustuma. Nii võib iseendaks jäädes öelda, mida ise endas hindate ja väljendada valmisolekut iseseisvuda, eralduda, olla ka vaba tegema oma elus olulisi otsuseid.
Võiks koguni öelda, et ka ema poolt öeldut võib vaadelda positiivses võtmes seeläbi, et proovite oma tegudega veenda peamiselt iseendale, et te pole allaandja, kõige kiuste, nagu kirjutate. Seega, võib lugeda ema poolt antud hinnanguid kui tõukejõudu, mis motiveerib teid olema teistsugune. Hea oleks ju enda jaoks mõelda, et te ei pea ka talle ega ka teistele midagi tõestama, sest oluline on leida iseendas rahulolu ja tasakaal. Soovin teile selleks jätkuvaat tahet ja ikka rõõmu igast päevast.
