Ma kahtlustan endal sünnitusjärgset depressiooni.
Tegu on teise lapsega, praeguseks 3,5 kuud vana. Esimese lapsega midagi sellist ei kogenud.
Raske on kirjeldada, mida tunnen.
*Pidevalt olen väsinud, kuigi lapsed magavad öösel väga ilusti. Abikaasa on toetav ja tegeleb palju lastega.
*Täiesti tühja koha pealt tuleb nutt peale. Nutan ja ei suuda lõpetada. Samas poole tunni pärast võin särada kui päikesekiir.
*Kui lapsed nutavad, tunnen end saamatuna, ma ei saa nendega hakkama. Mõtlen, miks meil oli vaja veel üks laps saada.
*Tunnen, et olen kodus "kinni". Ma ei saa minna ja tulla, nagu tuju tuleb, kogu aeg on vaja kellegagi arvestada. Kui lained üle pea löövad, tundub see ahistav.
*Kui olen väga närviline (nt lastel viril olemine), olen kaotanud kontrolli ja suurema lapse kraedpidi oma tuppa "virutanud". Aga ma ei taha ju talle liiga teha!
*Kardan juba ette kontrolli kaotamist beebi suhtes.
Ma ei jlge kuhugi arstile ka pöörduda, äkki on mu mure nii tavaline ja tühine, et mind lihtsalt naerdakse välja.
Kindlasti ei ole teie mure tühine. Teie hea enesetunne on väga vajalik ja seda nii teie enda kui ka laste pärast. Lapsed ju vajavad rõõmsat ja õnnelikku ema. Ilmselt vajate ka tuge ja otsest abi, et aeg-ajalt ema rollist end välja lülitada ja puhata. Mida rohkem olete pinges ja ärrituv, seda enam lapsed seda ka tunnetavad ja käituvad omakorda teile talumatult.
Seega hoolitsege kindlasti enda eest, oma vajaduste ja heaolu eest. Mis võikski olla lastele parim, kui emme, kes tunneb lastega koosolemisest rõõmu.
Rääkige oma murest julgesti ka oma lähedastele ja leidke võimalusi, kuidas saaksite vajadusel neile toetuda.
