Tutvusin oma elukaaslasega 4, 5 aastat tagasi. Kui temaga esimesel korral jutu peale sain, siis ütles ta mulle, et tal on eelmisest suhtest 3 aastane tütar. Kuna sel hetkel üldse ei mõelnudki, et midagi tõsist sellest tuleb, siis vastasin, et mis siis, et on. Asjad aga kulgesid omasoodu ning elasin selle mehega juba 2 päeva pärast koos ja seda siiamaani. Alguses oli tema tütar meil mõnel nädalavahetusel sest elas koos emaga. Kui aus olla, siis häiris tema olek meie juures juba siis, kuna tahtsin elukaaslasega ainult kahekesi olla ja olin/olen üldse kuidagi halvasti meelestatud selles suhtes, et mu elukaaslasel teisest suhtest laps on. Lapse emast ma üldse ei räägi, kuna talle ei jõua vist siiamaani kohale, et on 7 aastat tagasi lapse sünnitanud. Ühesõnaga mõned aastad hiljem jõudis meie olukord välja sinnamaale, et elukaaslase tütar elab nüüd meil.
Ma olen tihti mõelnud, et kas ma olen nii vastiku iseloomuga, et mind tõesti häirib tema meie juures elamine. Unistan sellest, et ta koliks oma ema juurde tagasi ( mis on muidugi mõeldamatu, sest emal ei ole kindlat sissetulekut ja tema elus puudub täielikult stabiilsus- seda enam, et nüüd laps käib koolis ja paratamatult on vaja stabiilsust) ning jääks ainult "meie" pere. Lisan siinkohal, et elukaaslasega on meil ka nüüd 2 ühist last. Mõtlen koguaeg, et minu elu oleks palju rahulikum, kui teda meie juures ei elaks, sest kõik mis ta teeb ajab mind närvi ja ma pidevalt pahandan ja karjun ta peale. Kõige hullem on see, et tema võtab mind palju rohkem emana kui oma päris ema, sest ta näeb teda vahel isegi korra 3 kuu jooksul. Tegelikult ongi nii, et näeb teda väga väga harva ja siis kui näeb, siis ka ema põikleb kõrvale ja laseb juba esimesel võimalusel jalga. Ma olen üritanud mõelda, et ta ei ole ju tegelikult paha ja et see pole tema süü, et ta elu selliselt kulgenud on, aga no ei aita. Ikka olen ma nagu kuri kasuema edasi. Samas ma ei saaks öelda, et ma üldse temast ei hooli, aga no ma ei suuda olla tema jaoks see, keda ta vajab. Oma lastega ei saa seda asja üldse võrreldagi. Ma ei oska temaga käituda nagu lapsega. Kõik mis ta teeb valesti ajab mind nii vihale. Või siis kui ma räägin talle korduvalt asju üle, aga ta ikka ei tee seda. Teiste silmis olen ma nii hea, et lapsega läbi saan jne. Sel hetkel tõesti mõtlen, et ma vist põlen põrgus või et te ainult teaks kuidas ma tegelikult tunnen. Elukaaslane heidab ka pidevalt ette, et ma nii kuri olen temaga. Siis loomulikult saab ka tema oma osa, et krt misasja. Mina pean temaga pidevalt asju tegema ja kasvatama ja nüüd siis ei tohi midagi öelda ka- samal ajal mõeldes, et krt te üldse saite selle lapse, kui ta ei olnud planeeritudki. Ühesõnaga läks nende elu kuidas läks, aga laps on nüüd olemas ja elab meil. Kunagi mõtlesin ka, et mul on tõsiselt sellest kõrini ja et lähen minema, aga ei suuda, kuna armastan oma elukaaslast ja sellepärast ta maha jätta oleks ka nagu nõme. enam ei tule sellest niikuinii midagi välja, sest nüüd ka meil ju 2 last. Ja muide elukaaslase tütar ei ole nende peale kade ka, mis on ka nagu eriti nõme, et ma ikkagi tema vastu nii külm olen. Ma ei tea, kas ma peaksin minema kusagile nõustamisele või mida ma tegema peaksin, et ma lõpuks ometi selle olukorraga lepiksin, sest tean, et see elukorraldus ei muutu meil ja ta jääbki meile elama. Kuidas küll muuta ennast sallivamaks tema suhtes? Andke nõu!
kurb teema. endal mul sama asi elukaaslase pojaga. poiss ei ela meiega, elab emaga, isaga on kokkulepitud aegadel. mehel ja minul ühiseid lapsi pole. ma ei salli seda last, raske on seda ausalt öeldes välja öelda, aga tõde see on, teadvustan seda endale. kas välja paistab, ei tea, ilmselt paistab. et süütunnet kompenseerida, teen kingitusi jne, suhtluses olen ikka külm. jube on olla - mõtlen, et tema arvab, et meeldib mulle, kuna ma teen talle kinke ja tegelikult ma ei salli teda.
olen ka mõelnud nii-ja naapidi, miks ma ikkagi ei salli last. nagu sinu kirjast lähtub, olid õnnetu, et ei saanud mehega kahekesi olla, vaid pidid lapsega aega jagama. sama teema ärritab mind. ärritab, et võõras naine (eksnaine) osaliselt planeerib minu ja mehe aega, seoses lapsega siis. Siis mind häirib, et võõras inimene mu jaoks (laps) tungib mu privaattsooni - mu voodisse hommikul, mu koju, võtab mu kapist asju, nagu need oleksid tema asjad. Hetkel elame mehega minu korteris, et siis jah, ma ei arva, et minu korter on lapse kodu - mehe pinnal elades see, et kappides käiakse, ilmselt häiriks vähem. ma ei ole teda valinud oma lähedaseks isikuks ja ometi seda ta on. peab mainima, et mul on üldse vähe lähedasi suhteid, oma perega ei ole üldse lähendane näiteks, me ei kallista, ei puuduta üksteist.
ka olen olnud õnnetu ja kuri enda peale ja ikkagi südames tean, et ei talu selle lapse lähedust, endale ei saa ju valetada.
Ei tea jah, miks osad inimesed võiksid võtta ükskõik kelle lapse oma hoole alla ja ninnu-nännutada neid nagu omasid, aga mina suuda. Loomulikult ei mõtle ma siin oma õdede-vendade lapsi, aga jah, elukaaslase laps on nagu "sissetungija", kelle vastu lihtsalt ei saa olla hea. Ja elukaaslasega ei ole mõtet üldse seda teemat arutadagi, sest tema ju ei tea, mis tunne on elada koos kellegagi, kellel on eelmisest suhtest laps. TA LIHTSALT EI SAA ARU!!!. Olen seda teinud ja viinud ei ole see meid kuhugi. Ausalt öeldes, ega enam ei saaksi viia ju. Ainult sinna viis, et olime tükk aega tülis ja karjusime üksteise peale, seega ei ole temaga seda enam arutanud ka.
Naljakas, aga kui olen vaadanud filme, kus esineb selliseid kooselusid, kus ühel osapoolel on eelmisest suhtest laps ja neil on nagu kõik suurepärane, siis mõtlen küll, et no mida te ajate. Tegelikult ei ole see asi ju üldse nii lust ja lillepidu midagi!!!!
nii palju kui ma olen kuulnud tuttavate käest, kes ka nii elavad, siis on jah raske leppida kõigil. v.a need, kellel on ka lapsed nn. eelmisest elust. meil on see teema ka, et kuna ema on poisil täitsa olemas, siis mina olen nö. ei keegi - ma ei tohiks keelata, käskida. varemalt elasime mehe korteris, siis oli lapse poolt pidev jutt, et see ja see ei ole sinu oma, ära võta, ära puutu. minu korteris, kus me hetkel elame, külas käies ta ei saa muidugi nii öelda.
minu puhul on see ka, et laps on aktiivne ja elav, ma ise vaiksema eluviisiga, minu jaoks on see jutuvada, tuppa onnide ehitamine jne lihtsalt mõttetu mürgeldamine. isa on nagu isad ikka - võtab vabalt. joob õhtul veini ja loeb ajalehte, laps otsib ise mööda maja tegevust. kõige hullem on privaatsuse kadu, lähed teise tuppa, tullakse järgi. saan aru, igav on omaette, aga mul tekib tunne, et omas kodus ei ole mul kohta kus olla.
Mul oli ka alguses suht raske, sesmõttes, et kuigi lapse ema läks ise mu elukaaslase juurest ära, hakkas ta lapsele valetama, et minu pärast ei saa nad a´la koju tagasi tulla. Loomulikult järgnes sellele see, et laps oli alguses suht kuri mu vastu. Lisaks sellele ülbitses ja koguaeg vingus. Oi ,kuidas see ajas vihale. Ja loomulikult ta emale oleks ka n.ö vastu vahtimist tahtnud anda, sest ühtlasi nii nagu ma ei sallinud seda last, ma lausa vihkasin tema ema. Vihkan siiamaani. Õnneks lapse ülbitsemisele saime piiri panna. Isale ka see õnneks ei meeldi, mis on väga positiivne.
Oma kirjas räägid sa, et sul pole oma kodus kohta kus olla- ma tean mida sa tunned. Unistan suurest suurest kodust, kus keegi üksteist ei kohta, kuna see on lihtsalt nii suur. Siis ei peaks selle "sissetungijaga" nii palju kohtuma Õel kas pole?
Lugedes Teie kirja jääb tunne, et tegemist on olukorraga mis tekitab teis endas palju segadust. Tundeid on palju ja selgust vähe. Selleks, et tekiks taas selgus tuleb tunded välja rääkida.
Kindlasti on kogu selle teema märksõnaks sallivus ja selleni jõudmine. Laias laastus sõltub sallivus paarist põhilisest tegurist. Esimene ja väga oluline on mina ise. Kui jõuda iseendas selgusele, mis mind selle lapse juures häirib on juba pool teed käidud. Tegemist on päris raske ülesandega ja selleks on tõepoolest vaja nõustajat. Teine sallivuse mõjutaja on teine inimene ehk siis Teie olukorras laps ise. Kui Te näete temas mehe eelmist suhet ja elukaaslast on raske last aktsepteerida. Kui näha selles last, kellest ema ei hooli ja kes vajab samuti hoolitsust ja armastust on juba lihtsam aktsepteerida. Selliste mõteteni ja arusaamadeni tuleb ise jõuda, et need töötaksid.
Teie olukorras on hea mõelda sellele, mida muuta saab ja leppida sellega, mida muuta ei saa. Kindel ja muutumatu on see, et varasema kooselu lapsed olid, on ja jäävad. Seega on see olukord, mida ei saa ümberkirjutada ega muuta.
Kokkuvõttes on Teie olukorras kõige kiirem ja mõistlikum lahendus pöörduda nõustaja poole. Nii tekib Teil võimalus oma tunded välja öelda ja alustada taas puhta lehena.
Õel kas pole?