Kas on mingeid meetodeid, kuidas aru saada oma vajadustest, iseenda vajadusteni jõuda? Kuidas aru saada, mida MINA tahan? Laias laastus olukord selline, et olen 5 viimast aastat kolme järjestikuse lapsega kodune olnud ja loomulikult on elu enamasti ainult ümber laste käinud, vahel harva saame ka mehega kahekesi olla, vahel harva võtan aega endale, siis käin tantsimas või loen midagi. Aga ma tunnen, kuidas ma olen iseenda selle ajaga kui lapsed on, nagu täitsa ära kaotanud, ma ei tea enam, mida ma tahan või kes ma olen. Tunnen, et olen ainult ema ja mehele abikaasa. Mees isegi annab võimaluse, et mõtle siis välja, mida Sa tahad, kas tahad tagasi tööle või tahad edasi kodus olla, või tahad õppida, aga ma nagu ei saagi aru, mida ma tahan. Enne laste saamist oli minu suurim unistus luua lastega perekond, nüüd on see olemas, aga mis edasi? Unistusi on mul muidugi veel palju, aga kõik on kuidagi sellised kauged ja reaalsesse ellu hetkel mittesobituvad just sellepärast, et peab ju kogu aeg lastega ja mehega ka arvestama. Ühesõnaga tundub mulle tihti, et ma vist sain ikkagi liiga vara lapsed (kuigi olin üle 30), et ma pole veel avastanud kes ma ise olen. Kuidas ennast leida?
kirjeldate olukorda, mis on tuttav paljudele naistele, kelledest osad ongi jäänud sinna lõksu. Ummikusse jäänute seas on tavaliselt väga vähe neid inimesi, kes on enda peale mõelnud ja endas ning oma elus toimuvaid muudatusi endale teadvustanud. Teie olete selle sammu astunud ja mis on positiivne, te mõtlete ka selle peale, mida tahaksite ja mida oleks võimalik teha. Kuid selle õige leidmine võib olla oodatust keerulisem.
Kirjutate, et tunnete ennast ainult ema ja abikaasana ning olete täitnud praeguseks ühe oma unistuse – luua lastega perekond. Perepsühholoogias on sageli juttu sellest, et inimese elu läbib erinevaid etappe, millede jooksul täidame erinevaid ülesandeid, jagame oma aega ja energiat erinevalt. Üksi elades on valdav osa meie tähelepanust iseendal, kooselu alustades jaotub näiteks pool sellest elukaaslasele. Kui sünnivad lapsed, siis väiksemad lapsed nõuavad rohkem meie aega ja tähelepanu, suuremaks saades see vajadus väheneb. Kuid nende jaoks võtame aega nii iseenda kui paarisuhte arvelt. Kui ühel hetkel jääb seda ühe või teise poole jaoks liiga väheseks, siis võimegi kogeda rahulolematust, nõutust. See on märk sellest, et enda jaoks tuleks leida alguses veidikenegi rohkem aega ja/või leida endale uus eesmärk, väljakutse või unistus, mille poole püüelda.
Teie postitusest saan aru, et teil on mõned unistused ja soovid, kuid ühelt poolt ei ole te kindel, kuidas leida nende jaoks aega nii, et lapsed ja mees ei kannataks. Mulle jäi mulje, et mees on valmis teid toetama. Vajest tasuks koos mehega teie unistusi vaadata ning nõu pidada, mis võiks olla teostatav täies ulatuses ja mis on see, mille teostamine oleks võimalik osaliselt? Meestel on mõnikord väga head praktilised soovitused ja plaanid, mille peale naine ise kohe ei tulegi. Kui tundub, et ei ole kindel, mida ma tahan, siis tasub võtta ja proovida, kas see asi on ikka see. Kõiki asju ei olegi meil võimalik välja mõelda enne kui me ei ole seda proovinud. Kui ajalised võimalused on piiratud ja ei ole võimalik asuda olemasolevate suuremate unistuste juurde, siis tasuks ehk mõelda, mis on see, mis on kunagi tegemata jäänud ja mida saaks nüüd teha või võtta ja proovida mõnda uut tegevust, mis ei kuulugi praegu unistuste hulka. Tegemise eesmärk oleks proovida midagi uut, kohtuda uute inimestega, saada argirutiinist erinevamaid kogemusi, mis aitavad oma energiavarusid taastada.
Teiseks jääb mulle mulje, et lisaks oleks teil vist vaja rohkem aega, kus saate mehega olla ainult kahekesi. Naise jaoks võib olla see üks mitmete tegevuste seas, mis annab iseenda tagasi, sest siis ei tunta ennast mitte ainult abikaasa rollis olevat, vaid ka armastatud naise rollis.
Mis puudutab vanust ja iseenda leidmist, siis selliseid mõtteid ja tundeid võib inimesel esineda elu erinevatel perioodidel korduvalt. Sest ühel hetkel tundub, et see mis on, ei ole enam see, mida hing ihkab või kes nad on ning nii hakkavadki inimesed tegelema mõne uue hobiga või vahetavad hoopis elukutset.
Kirjutate, et peate kogu aeg mehe ja lastega arvestama. Kuid oluline on arvestada ka iseendaga, sest kui te olete kurnatud ja teie nö. energia tass on tühi, siis ei tunne te mitte ainult iseennast halvasti, vaid ka teie lähedased, sest teil ei ole enam neile midagi jagada. Naised muutuvad siis sageli närviliseks, kärsituks ja võivad tõsta häält nii laste kui mehe peale ja pärast seda kõike ise kahetseda.
Seega soovitan teil teha näiteks esialgne nimekiri sellest, mida unistate, mida tahate teha ning ka nendest asjadest, mis ehk nii väga ei huvita, aga ükskõikseks ka ei jäta. Soovitan lisada ka need asjad, mida enne laste sündi tegite, kuid milleks praegu ei ole aega jäänud. Seejärel ise või siis koos mehega vaadata, mida oleks teil võimalik praegusesse ellu sobitada ning mida tuleks teie pere toimimises muuta, et saaksite vähemalt mõnegi tegevuse jaoks rohkem aega. Ja siis asuda neid tegevusi proovima, et enda energiatass oleks jälle täis!
