Olen mures ja tunnen et ei saa enam oma tütrega suheldud. Ta on ilus ja tore tüdruk. Sõbrad temast kõik vanemad 18-20. Kodus on ta niipalju kui hädavajalik- kõige paremal juhul tuleb kella 22ks, tavaliselt ikka hiljem. Hommikul enne kooli sööb ja koolist tulles ka heal juhul sööb ning kohe välja. Aega veedab ta kas poiste ühiselamus või nn klubis, kus jälle poisid teevad bändiproovi ja suitsetavad. Tema oma jutu järgi veel ei suitseta, kuid passiivne suitsetaja on ta väga tugev. Riided haisevad ja ise haiseb suitsu järgi. Olen katsunud temaga rääkida, koos isaga loomulikult ja ka üksi, tema ei leia et ta teeks midagi valesti või peaks rohkem kodus olema. Hinded enamvähem korras, tema jutu järgi loomulikult. Mina aga arvan et kahed ei ole korras hinded, isegi siis mitte kui nad ära parandada. Koolist tuli käskkiri põhjuseta puudutud tundide kohta. Seda ma küll arvasin aga kurvaks tegi see mind ometigi, teda aga mitte ! Kodus on tal neli väiksemat õde-venda kellega eriti millestki suhelda pole. Tõsi kaks korda nädalas toob ta kaks väiksemat lasteaiast koju, kuna tee neil praktiliselt üks. Ainus sõbranna on tal" hästi tore" 17a tüdruk kes on juba kaheksandas klassis täiskasvanute koolis. Elame väikses külas kus huvialaringid ka temale ei sobi. Kaks korda nädalas on kehaline kasvatus ja peale seda ainult ai-ai kuid ega siis ometi vabal ajal ennast aktiivselt liigutada pole mõtet Ehk teile ei tundu asi nii must kui mulle kuid olen ahastuses ja väsinud temaga rääkimisest ning suhtlemisest, ei jõua enam.
Mäletan, et minul olid ka 15-aastaselt vanemad sõbrad. Enamikus kusjuures poisid. Vanus ju ka selline, kus enda arvates oled juba lõpp täiskasvanud ja ei saa aru, miks vanemad seda ei mõista. Ema oli mul püstihädas. Ööbisin sageli sõbrannade juures ja kodus ei rääkinud oma tegemistest midagi. Sai proovitud ja tehtud, piiridest üle astutud jne kõik oli uus ja põnev ja mis peamine, teised tegid ju ka, ega mina saanud halvem olla. Hästi palju ongi minu arust kinni seltskonnas, kellega suheldakse (milline on nende arvamus, käitumine jne). Sõbrad on A ja O, kõik muu võib kuu peale käia (sh vanemad ja kool), seda vähemalt väliselt. Tegelikkuses selles vanuses ollakse (või vähemalt mina olin) suures segaduses. Mida teha, kes ma olen, miks ja kas ma poistele meeldin, mida sõbrad minust arvavad... ma ei tohi teistest halvem olla, muidu mind ei võeta omaks jne. Segadust kui palju iseendas ja suhetes.
Kindlasti on ju vanemana meie mure õigustatud: kus ta on, mis temaga seal juhtuda võib, mis temast saab... Näeme, et tema otsused ei ole alati kõige õigemad ja meie jaoks on seda raske taluda. Teismeline aga ei võta üldse kuulda ja näitab ainult turris karvu.
Olles ka ise praegu vanemana selles olukorras, kus kodus 16 aastane tüdruk, kes teeb seda kõike, mida mina omalajal, on ikka väga raske küll. Ennekõike iseennast kuidagi ohjeldada. Ühest küljest tahaks tüdrukut usaldada ja lasta tal ise kogeda ja teha otsuseid. Samas südames tõsine mure tema pärast. Nii ma seda olengi talle väljendanud. Et tahan teda usalada ja selleks et ma ei muretseks oleme püüdnud teha omavahel kokkuleppeid (kojutulemise osas, äraolemise jne kuni selleni, et ta teab, et ta võib alati minuga rääkima tulla kui tal mõni mure on. Ega see päris nii roosaproosaline ei ole nagu ma kirjutasin, kuid ma arvan, et usaldus on kõige alus. Kuidas seda saavutada... pikkamööda... ja mitte ette heites, vaid püüdes koos lahendusi leida.
Teil tõesti on suur mure. Kindlasti leiavad ka paljud teised teismeliste vanemad selle olukorra endale tuttavana.
Teismelise eas hakkab nooruk iseseisvuma ning esikoha hõivavad sõbrad ja seltsielu. Selles vanuses on hästi oluline teiste (eakaaslaste) arvamus, eeskuju (kes ja mis on pop ja mis mitte), seltskond kuhu kuuluda (olla grupi liige, olla „IN” jmt. Samuti on see aeg, kus tavaliselt on esimene poiss, esimesed suudlused, esimene südamevalu, aga ka kokkupuude alkoholi, suitsetamise ja kõige sellega, mis on n-ö täiskasvanute elu osa (ja mitte alati see parem osa). Kõik on uus ja huvitav. See on iseenda otsimise ja leidmise aeg. Seetõttu on hästi oluline, et lapsel oleks tugi, kellele sellel ka nende enda jaoks segasel ajal toetuda (kuigi nad ise väljendavad sageli hoopis vastupidist). Nagu Gertrud oma kirjas ütleb, teismeline tunneb end 100%-liselt täiskasvanuna ja ei mõista (ning sageli ei kannata) kui teda koheldakse lapsena. Sellest kerkivad ka paljud tülid.
Vanemana muretseme ja meie mure on ju igati õigustatud, tegemist on meie lapsega, kellele tahame ainult parimat. Samas igasugune moraalilugemine, käskimine, karistamine, n-ö liistupealevõtmine jne mõjub teismelisele enamasti sama palju kui seinale rääkimine. Pigem tõukab see teda veelgi kaugemale ja teeb neid asju, mis ära keelati salajas.
Mida siis sellises olukorras teha? Nõustun siinkohal täiesti Gertrudiga, et kõige alus on püüda koos leida olukorrale lahendusi, teha kokkuleppeid (mitte, et mina ütlen ja sina teed, vaid koos lahenduste leidmine). Nagu te Otiver ütlesite, olete püüdnud tüdrukuga korduvalt rääkida ja olete juba täiesti väsinud. Kirjutate väga elavalt sellest, kui kurb olite, kui koolist tuli märkus põhjuseta puudmiste kohta. Öelgegi tüdrukule seda mina sõnumina „Sain täna koolist teate, sinu puudumiste kohta ja olen selle pärast väga kurb, õnnetu… Mul on suur mure sinu pärast…” Oluline on kuulata ka teismeline ära ja püüda teda mõista (sealjuures vältige hinnanguid ja süüdistusi: millele sa küll mõtlesid, sa oled nii laisk, sa lähed hukka, lõpetad nagu su sõbranna jne…. Süüdistused teevad olukorra ainult hullemaks. Kui mõlema vajadused (teie kui vanema ja teismelise) on teada, siis püüdke üheskoos leida olukorrale lahendus (nt selgub, et tütrel on igav kodukülas siis mõelda koos, mis variandid on olemas, mida ta saaks teha… käib kaugemal trennis, kinos, viite autoga ta linna jne, Kui probleem kojutulemise kellaaeg, siis proovige jõuda kokkuleppele kojutulemise aja suhtes jne).
Sageli taanduvad aga paljud teismeliste ja vanemate probleemid väärtushinnangute erinevusele (lapse jaoks ei ole kool oluline, laps suitsetab, värvib juuksed ära, ei taha trennis käia, paneb nabarõnga jne). Lapse käitumine on meile vastuvõetamatu aga tema käitumisel ei ole konkreetset käegakatsutavat mõju meile. Neid olukordi on tõesti väga raske lahendada. Üks võimalus on vanemana vaadata üle enda väärtushinnangud: kas ma suudan tema arvamust aktsepteerida ja muutma iseenda suhtumist (kas ta ikka peab tingimata kuskil huviringis käima jne)? Kui aga olukord teie jaoks ei ole mittemingil juhul vastuvõetav, siis proovige kasutada ka siinkohal probleemilahendust ja kuulamist. Samuti saate konsulteerida ka, mis on passiivse suitsetamise võimalikud tagajärjed jne (oluline, et see ei muutuks moraaliloenguks).
Jah teismelisega elu võib olla väga keeruline. Samas paljude probleemide põhjused peituvad ka meis endis, püüame nende eest ära otsustada, ütleme mida teha ja mida mitte, keelame ja käsime, seame ranged piirid, püüame (jõuga) suunata teda sinna suunda, kuhu me arvame, et ta peaks minema. Alati tasuks endalt kõigepealt küsida: kuidas mina ennast sellises olukorras tunneksin, kui keegi minuga nii käituks?
Nagu Gertrud ütles, kuida saavutada lapse usaldust... pikkamööda... ja mitte ette heites, vaid püüdes koos lahendusi leida.
Jõudu ja kannatlikku meelt!
Aitäh Teile kes te mulle vastasite, kuid kardan et meie mure on veel suurem, olen öelnud et ma olen väga kurb, et nii läks. Olen proovinud olla mõistev ja arusaaja ema olen ise alles 33aastane, püüdnud anda talle kõik ja ennast kõigest ilma jätnud. Ning nüüd olengi lõhkise küna ees kuna varem ta ju sai kõike miks siis nüüd enam mitte. Rääkisime ka temaga sellest ja veel paljustki muust , õigemini küll mina rääkisin ja tema kuulas. Kuna minu sõnadest ja soovidest kasu polnud. leitsin talle sobiva olevat ette lugeda ka Eesti Vabariigi Lastekaitse Seaduse Lapseõigused ja Lapse kohustused. Ei tea küll kas see oli õige samm kuid tundsin et kuskilt on vaja talle kinnitust et ma ei mõtle kõike ise välja ja et tal on siiski ka mingeid kohustusi perekonna ja ühiskonna ees peale selle et ainult sõpradega olla. Vestlesin eile ka tütre klassijuhatajaga, tema käest sain küll meeldivat infot kuid ka jäi tahaplaanile kõlama et tüdrtuk saaks olla märksa tublim kui ainult veidigi rohkem õpiks, tegelikult ei õpi ta kodus peaaegu üldse. Käin ka ise praegu koolis, jäi ka minul tema sündides keskkool lõpetamatta, ning seega tean omast käest kui väsitav on õppimine, kuid selle eest ei saa põgeneda.Kõige kurvem on aga see, et eelmine nädal meie suure tüli ajal kaotasin ma kontrolli enda üle ja lõin oma last........Tagajärjed on mulle endale vist rängemadki kui talle, südamevalu nii otseses kui kaudses mõttes on minu igapäevane saatja, ning neli väikest last vajavad ming kogu aeg. Ma olen tõsiselt väsinud ja mures
Ma arvan, et igasugune statistika ja õiguste ettelugemine ei aita. Teismeline on teismeline ja tema huvid ongi seotud sõpradega. Minu arust tuleb sellega lihtsalt leppida.
Sa ütlesid, et tüdruk on taibukas ja klassijuhataja andis ka head tagasisidet. Ütle seda ka tüdrukule. Sageli anname ainult negatiivset tagasisidet (sa ei ole piisavalt hea). Löömine võib kindlasti suhteid veelgi teravdada. Sa peaksid sellest tüdrukuga rääkima, kasvõi seda kui halvasti sa ennast tunned, et kaotasid enesevalitsuse... Võta kindlasti midagi ette ja ära lase asjal minna hullemaks. Hiljem on suhteid parandada veelgi keerulisem. Kas oled mõelnud nõustaja juurde minemisest? Mina soovitaksin küll. Ehk saad toetust ja mõtteid, kuidas edasi minna.
Viie lapse kasvatamine on ikka väga suur töö (mina oma ühe lapsegagi tunnen vahel, et kõik maailma tööd on minu kaelas). Loomulik, et oled vahepeal väsinud ja kaotad enesevalitsuse, käid ju veel ka koolis samal ajal. Võtab igaühe võhmale!
Paistate imetlusväärne ema: tulla toime teismelise ja nelja väikse lapsega ja selle kõrvalt veel õppida - seda ei suudaks kaugeltki igaüks! Ja sellest, kuidas kirjutate oma murest, õhkub siirast hoolimist. Tundub, et püüate olla parim ema ja anda endast maksimumi. Paraku just siis, kui anda endast kõik ja oma vajadusi üldse mitte arvestada, näib, et teised, eriti teismelised justkui ei hindaks seda piisavalt. Nii on kerge hakata end ohvrina või märtrina tundma ja muutuda süüdistavaks ja etteheitvaks. Teiega pole seda vist õnneks veel juhtunud. Muidugi on süda raske, kui enesevalitsust kaotades tomisite viisil, mida kogu hingest kahetsete. Samas võib see olla heaks ajendiks perenõustamisele pöördumiseks. Kui olete sedavõrd mures ja väsinud, kui kirjeldate, säästate oma sisemisi ressursse, kui üksi ponnistamise asemel neutraalse asjatundjaga konsulteerite. Ning kui ütlete tütrele, et lähete sinna sellepärast, et ehmatasite ise oma teguviisist ning tahate, et see ei korduks, on temalgi kergem Teiega kaasa tulla.
Th.Gordon on võrrelnud oma vajaduste rahuldamisest tekkivat energiat tassiga, mis on täis elunektarit. Vanemad jagavad seda oma lastele sedamööda, kuidas nood seda vajavad. Jagades hakkab tass tühjenema ning vanemate endi kohustuseks on teha oma elus selliseid valikuid, mis aitaks neil oma tassi täita, et oleks jälle, mida jagada. Emotsionaalselt ja energeetiliselt tühi vanem ei saa olla mõjus vanem. Tasakaalust väljasolevana ei suuda keegi meist tajuda ja kuulata tõeliselt mõistvalt.
Praeguses seisus vajate Te mõlemad ärakuulamist ja mõistmist, mis aitaks kuhjunud pingetel alaneda ning teineteise vajadusi ja väärtusi aktsepteerida. Ka mõlemale vastuvõetavaid lahendusi on kergem leida ühises arupidamises.
Ja muidugi tasub tütrele anda positiivset tagasisidet selle kohta, mida õpetajalt kuulsite.
Oma kogemuse jagamine (mitte segi ajada õpetamise, moraalilugemise jm. suhtlemistõketega!) avab teid inimesena ja aitab tütrel mõista, mille pärast Te mures olete,
oi mäletan endal seda aega, kui olin 13 ja hakkasin pidudel käima.. tundsin siis minagi end täiskasvanuna ja kõikvõimsana... kuid kahjuks ei jäänud minul ka halvad kogemused tulematta õnnetuseks vägistati mind 2 korral... kuid imelikul kombel ei mäleta, et see mind oleks tol hetkel traumeerinud, kuid olen kindel et alateadvus on need niivõrd ebameeldivad mälestused lihtsalt lukustanud.. käisin ka pidudel j a tarbisin ohtralt alkoholi... ma küll ei maganud valimatult noormeestega, kuid vahekordi tuli ette.. tagasivaadates ei pea ma neid küll mingiks väärtuseks.. ühesõnaga tahan öelda, et olen teinud igasugu trikke.. mille üle uhke ei ole... kuid ainus mida tollest ajast mäletan, on see, et ema ei usaldanud kunagi mind.. ja teda eriti ei huvitanudki mida tegin ja kui püüdsin seda talle öelda, kus olin mida tegin...siis vastas ta nii, et võid öelda mida tahad..niikuinii tean mis tegid... olin emaga tegelikult aus...aga tema ei usaldanud mind.... see andis mulle kõige rängema hoobi....
olles nüüd 26 a ja 5a tütre ema.. ei ole minu suhted emaga paremaed. ta ei usalda mind mitte raasugi ja püüab pidevalt minu elu elada.... tülitseme pidevalt..kolisin selle pärast ka 100 km kaugemale elama. et ei oleks võimalust tülitseda....
seega kokkuvõtteks.. kaks asja usaldus ja armastus.... ei saanud neid omal ajal...je need muutsid minu jaoks niipaljudki?......
aga sulle jõudu ja jaksu... armastust ja usaldust
Sinu kirjutisest on kaua aega möödas. Arvatavasti tütargi juba mõistlikumaks muutunud. Siiski tahaks panna kirja paar kogemust oma elust.
Nimelt, olen hetkel 20 aastane, õpin ülikoolis, võimaluse korral käin tööl, vanematega saan hästi läbi (helistame iga päev ja kord nädalas näeme)-ühesõnaga arvan, et olen elus siiani hästi hakkama saanud.
Kuid 14aastasena olin suur peavalu oma vanematele. Ka minu sõbrad olid vanuses 16-25 - kõvasti vanemad minust, jäin kodus vahele suitsetamise ja joomisega (kusjuures mõlema tegevusega sai algust tehtud oma tolleaegse "boyfriendi" pealekäimisel), puudusin põhjuseta koolist, valetasin vanematele ja ühesõnaga - hukkaläinud pubekas.
Ei aidanud vanemate rääkimised ega ähvardused, vaid otsene karistus. Isa pani mu 2ks kuuks koduaresti, mis tähendas, et võisin käia vaid kooli ja trenni vahet. Kuigi vanemaid polnud kogu aeg kodus ja nad poleks saanud mind kontrollida, ei rikkunud ma karistust-ei hiilinud kuhugi välja. Miks? sest mul oli häbi. Häbi, et olin oma vanemate usaldust kuritarvitanud. häbi, et ema ei julgenud minu tegemistest sugulastega rääkida, häbi, et ema nuttis. Aga varem see mulle kohale ei jõudnud.
Istusin oma koduaresti ära. mõtlesin asjade üle järele. mul oli kahju, et vanemad pidid mind häbenema. Lõpetasin suitsetamise ja ei jäänud enam lubatust kauemaks välja.klassi lõpetasin ainult viitega. sõpradest ei loobunud, kui pärast9klassi läksin teise kooli - teise linna ja sõbrad jäid ise maha. Praegu väristan õlgu neile mõeldes - ei tahaks enam selliste inimestega läbi käia.
Ühesõnaga, ma arvan, et sellises olukorras ei aita lastega rääkimine, vaid midagi muud. Minu jaoks oli see koduarest, kellegi teise jaoks on võib-olla taskurahast ilma jätmine või mis iganes - oluline on, et laps mõtleks, miks nii juhtus, miks teda karistatakse...ja äkki tuleb siis mõistus pähe..
Minu neljas on ka viieteistkümnene tüdruk. Olen aru saanud,et pubeka käitumine on juba varem õpetatu tulemus. Kui ta ei salli suitsu ja alkoholi, vaevalt siis mingile labrakale minnakse. Halvad sõbrad leitakse ka hulkudes, head käivad koolis,trennis ja on öösel kodus. Eeskujuks on vanemad vennad ja eriti õde, kes on igati tublid. Suhteid ei tohi teravaks ajada liigse kontrolli ja targutamisega, ennem öelda otse või mõnikord teha järelandmine. Näiteks tahtis tüdruk talvel koos sõbrannaga proovida eraldi elamist, et kas saavad hakkama. Et mul oli just kooli lähedal pooltühi korter, siis nad proovisidki kolm nädalat. Paar korda käidi kodus raha ja toitu otsimas, siis tüdisid ja kõik oli ok. Ainult klassijuhataja oli Sokeeritud, kui hiljem kuulis, et kuidas ma julgesin. Aga see kogemus aitas lastel mõista rohkem kodu väärtust.
Elame väikses külas kus huvialaringid ka temale ei sobi. Kaks korda nädalas on kehaline kasvatus ja peale seda ainult ai-ai kuid ega siis ometi vabal ajal ennast aktiivselt liigutada pole mõtet 
jmt. Samuti on see aeg, kus tavaliselt on esimene poiss, esimesed suudlused, esimene südamevalu, aga ka kokkupuude alkoholi, suitsetamise ja kõige sellega, mis on n-ö täiskasvanute elu osa (ja mitte alati see parem osa). Kõik on uus ja huvitav. See on iseenda otsimise ja leidmise aeg. Seetõttu on hästi oluline, et lapsel oleks tugi, kellele sellel ka nende enda jaoks segasel ajal toetuda (kuigi nad ise väljendavad sageli hoopis vastupidist). Nagu Gertrud oma kirjas ütleb, teismeline tunneb end 100%-liselt täiskasvanuna ja ei mõista (ning sageli ei kannata) kui teda koheldakse lapsena. Sellest kerkivad ka paljud tülid.