|
niina
Külaline
|
|
Postitatud 30.08.2010 kell 12:47
|
Olen väga viha täis. Eriti kui jään üksi, hakkaavd mõtted kogunema, lausa
vahutan vihast. Viha tekitab kõik - suhted mehega, lapsega, suhted tööl,
rahulolematus ümbritseva ja iseendaga. Ma mõtlen päris palju, et kes ma
üldse olen, ei leia end üles nagu. lihtsalt saadan oma päevi mööda, ei
huvitu millestki.
Ainus asi, millest rõõmu tunnen, on põgeneda filmidesse. Pole olnud
varasemalt suur filmivaataja, nüüd laenutan ja ostan DVD-sid kokku. Panen
töölt tulles peale ja veedan nii õhtut. Hommikul enne tööle minemist üritan
ka jätta aja, et saaksin dvd-sid vaadata, ainult nii olen rahulik. Lugeda ei
saa eriti, keskenduda on raske, filmi suudan paremini süveneda. Muretsen
igasugu pisiasjade üle, nutan, tülitsen, ütlen halvasti.
Miks ma nii viha täis olen, millest viha märku annab?
|
|
|
Marge Vainre
Külaline
|
|
Postitatud 02.09.2010 kell 14:34
|
Näib tõesti, et olete leidnud omamoodi toimetulekuviisi, et taluda keerulisi tundeid. Väga oluline tähelepanek, et filmide vaatamine on põgenemine. Mida siis väldite? Seda tuleks endast otsima hakata küll, kuid juba ette väidan, et kirja teel mõtteid vahetades me vaevalt selleni jõuaksime ja soovitan sügavama selguse saamiseks pöörduda psühholoogi poole.
Mõelda aga võiksite sellele, et mis siis toimuks, juhtuks, kui Te enam ei vaataks filme. Oletan, et siis oleks pahandusi, konflikte mehe või lastega. Võimalik, et Teie viha on seotud millegagi, mida on raske teadvustada ja sellega otseselt ja avatult tegeleda. Võib ju olla, et väldite mõnd teemat, mis Teid sügavalt puudutab, kuid sellest rääkimine ja kaasnevate emotsioonide väljendamine on „keelatud“. Viha võib olla teisene tunne, „jäämäe“ nähtav osa, kuid selle suurem ja varjatum osa on esialgu arusaamatu ja avastamata. Millised on Teie varasemad kogemused oma tunnete väljendamisel ja konfliktide lahendamisel? On Teil lähedal keegi, kellega saakiste enda turvaliselt tunda ja usaldada või kogute oma mured, pettumused, kurbused, kahetsused endasse?
Kasu võib olla ka sellest, et vaatate veidi tagasi, mis ajast see nii on, et otsite filmidest abi ja see hakkas muutuma Teie elu oluliseks osaks, milleta oleks justkui päevast midagi puudu. On see omamoodi sõltuvus, mille järgi oma elu olete korraldama hakanud?. Millal viimati olite rõõmus, rahulolev ja pingevaba ja mis siis teisiti oli võrreldes praegusega? Kui olete endaga pahkuksis, siis mida endale ette heidate ja mis on see, mis on hästi? Kas seda, mida vajate ja mis on hästi on võimalik endale rohkem lubada?
Vahel ei oska me näha igapäevaelus tavaliste asjade väärtusi, tunda rõõmu ka pisiasjadest. Mis on Teile tähtis ja mis teeks õnnelikuks? Kui saaksite unistada ja oma elust õnnelikku filmi vaadata, siis mis seal toimuks? Prooviga visuaalselt kujutada ette üht hommikut, kus oleksite õnnelik, kuidas see päev kulgeks, mida teeksite, kes seal oleks, mida nad teeksid-ütleksid jne.
Seega üks teema on, kuivõrd filmide vaatamine Teile probleemiks on ja ülejäänud elu segab, kuid teine ja olulisem on see, mida see asendab või mida aitab vältida. Mis juhtuks, kui oma viha ja teisi tundeid otseselt väljendaksite, rahulolematuse tagamaad avaksite?
Niisiis küsimusi jätkuks ja vastate neile pole just lihtne ning sellega on üksi päris raske tegeleda.
Soovin Teile, et leiaksite peagi vastuseid ja tee rõõmuni.
|
|
