olen kahe lapse ema. vanem on 3, noorem 1 a vanune. Mõlemad on planeeritud ja oodatud, küll aga on noorema sünd keeranud kogu elu pea peale. Tegemist on üsna raske iseloomuga ja rahutu lapsega, kellel ajab üks häda teist taga kogu aeg - väga pikalt ja vaevaliselt kestnud gaasivalude probleemid, äärmiselt rahutu magamine sünnist saati. eriti hulluks läks alates 4. elukuust, kui ta mitmete kuude kaupa ärkas öösiti 20-40 minutiliste vahede tagant. päevaunedki on olnud siiani väga katkendlikud ja lühikesed, alles hiljaaegu hakkas natukene paremini päeval vankris õues magama, aga ööd on endiselt kurnavad. hambad tulevad äärmiselt aeglaselt ja valulikult. (paistetavad ja punnitavad 2-3 kuud, enne kui lõikuvad ja kogu selle aja vältel on laps väga viril, rahulolematu ja klammerduv). Ta ripub ainult minu jalgade küljes a viriseb, väga harva köidab teda mingi mänguasju vms. ta ainult ripub, viriseb, nutab, karjub. isaga omavahel olles on ta rahulikum. Ma ei saa tavaliselt tema ärkveloleku ajal toas isegi kõndida, kuna ta ripub minu jalgade küljes, kui eemale tõstan, hakkab karjuma. Olen proovinud seda taktikat, et püüan mingi huvitava mänguasjaga ta tähelepanu köita, et siis natukese aja pärast oma toimetuste juurde naasta, aga see kannab väga harva vilja. Oma ea kohta on ta üsna tagasihoidlikult arenenud. Tean, et aastane ei pea kõndima ega ronima, aga üldse läheb selle lapse kogu energia täiesti valesse kohta - virisemise ja nutu ning klammerdumise peale. Teda ei huvita mitte miski, mis teisi temavanuseid köidab. Ma olen äärmiselt kurnatud, väsinud ja tüdinenud. Ma ei saa tema pärast vanemale lapsele temaväärilist tähelepanu osutada ja see teeb mind kurvaks ning tekitab pahameelt ja trotsi väiksema vastu. Minu suhted mehega on tõsiselt kannatada saanud selle pinge ja üleväsimuse tõttu, mis muudavad mind närviliseks ning kergesti ärrituvaks. Selle aasta jooksul ei ole ma oma beebit kordagi nautida saanud, sest rõõmsat ja heatujulist last olen näinud sama palju kui päikesevarjutust ning see kaob murede sisse sootuks ära. Sellele probleemile ei ole lahendust, küll aga sooviksin nõuandeid, kuidas see periood kergemini üle elada..
Selline olukord on kahtlemata väga kurnav, seda enam, et pole ka teada, mis last nii rahutuks teeb ja klammerduma paneb. Lisaprobleemid mehega suhete pingestumise ja suurema lapse kõrvalejäämise tõttu teevad asjad veelgi keerulisemaks. Pole ju ka välistatud, et Teie enda närvilisus, pahameel ja kogu pingeline õhkkond omakorda taastoodab lapse ärevust ning enam ei saagi aru, mis on põhjus ja mis tagajärg.
Kuidas aga saavutada selles keerulises olukorras rahu ja tasakaalu? Hea oleks, kui saakiste mehega leida mõistmist ja teineteise toetust Jagage seda vastastikku, mis on see, mida vajate, et see aeg kergemine üle elada? Kas vajate puhkust, rohkem uneaega, võimalusi kodutööde koormat vähendada, meelelahutust, head sõna ja märkamist, et olete mures või midagi muud. Eelkõige vajate aga kedagi, kellele toetuda, kes saab kaasa aidata, et Teie olulisemad vajadused saaks kaetud. Vahel ongi vaja otseselt abi, näiteks jagada kohustusi ja vastutust.
Nüüd aga veel väiksemast lapsest. Mõelda võib sellele, mida teeb isa teisiti, mis on nendes olukordades erinevat, kui väiksem on temaga. See võib aidata lähemale lapse käitumise mõistmisele.
Kui Teil on mure, et lapse areng ei kulge eakohaselt ja tema rahutusel võib olla ka konkreetne, nt tervislik põhjus, siis kindlasti tasub konsulteerida ka arstiga, samuti koos temaga arutada vajadust lastepsühholoogi või psühhiaatri poole pöördumiseks. Lapse rahutuse, unehäirite ja ärevusilmingute põhjused võivad olla väga erinevad ja poleks mõistlik neid lihtsalt oletama hakata.
Antud olukorras on abi suhtumisest, et keegi ei ole antud olukorras süüdi või halva käitumisega ning esmalt, olenemata põhjustest, vajab kogu pere rahulikku meelt, üksteise vajadustega arvestamist ja toetust.
Kiiret mure leevendust ja rõõmu!
