Kirjutan, sest ei suuda enam endaga hakkama saada. Probleem, mis vaevab ja südant valutama paneb on seotud teimselise või siis juba nn täisealise (18-aastane) pojaga. Viimased pool aastat on olnud nii, et igal nädalavahetusel, alustades juba reedel ja lõpetades pühapäeval toimub ainult sõpradega peolt-peole käimine ja meeletu joomine. Suvel on eriti kurb, sest siis kipub see juba ka nädala sees toimuma. Koju jõuab ta üldjuhul kõige varem kell 5 varahommikul ja nädalavhetustel järgmise päeva pärastlõunal või siis alles paari päeva pärast. Ei distsiplineeri isegi see, kui järgmiseks päevaks on midagi kokku lepitud, lubab küll, aga läheb ikka nii..... Ise ta selles probleemi ei näe, kui õnnestub vahel asjast rahulikult rääkida, siis lubaba, et enam niiviisi ei kao, vaid annab teade kus on ja millal tuleb. Aga üldjuhul unustab selle juba järgmisel korral. Väidab, et ei taha koju tulla, kuna ei taha kuulata minu hädaldamist ja näha pisarate valamist. Olen üritanud ennast rahulikuks sundida, püüda mõista ja mõelda, et see on lihtsalt selline periood tema elus, mis on vaja läbi elada ja põdeda ning mina pean olema rahulik ja selle üle elama. Aga mu süda ja hing lihtsalt ei suuda enam, ühesõnaga eluisu kaob. Ühegi sõbrannaga või tuttavaga ei ole ka saanud nii öelda kogemusi vahetada nii, et sellest oleks lohutust või abi saanud, sest nendel oma samaealistega selliseid probleeme pole. Kuidas olla ja suuta ennast mitte haigeks muretseda ja kuidas pojaga sellel teemal vestelda ning suhelda? Kuidas suuta ennast valitseda, et mitte närvitseda ja etteheiteid teha, kuidas mõista, mis poja sisemuses ja peas toimub?Kas peaksin pöörduma psühholoogi poole? Tundub, et ise ma ennast aidata ei oska ja enam ei suuda sellist elu jätkata.
Loen Su kirjast, et mõistuse tasandil oskad Sa end väga hästi toetada ja tead, kuidas võiksid mõelda ja käituda. Saad aru, et Su poeg on täisealine ja et peaksid ta nö lahti laskma. Emotsionaalselt tunned end aga üksi ja abituna ning koged, et ei suuda oma emotsioone valitseda ning oma pojaga rääkida viisil, mis teie suhet ei lõhuks ning poega Sinust veel kaugemale ei viiks.
Kuna Sa ei ole sõprade hulgast leidnud inimest, kes Sind selles kogemuses mõistaks, siis oleks kindlasti väga toetav, kui otsid psühholoogi, nõustaja või terapeudi, kellele saaksid oma muret väljendada. Pinge vähenedes võid näha oma olukorda selgemini, ning on lihtsam uusi lahendusi leida. Sa ei pea oma probleemiga üksi olema! Ja see, et Sa siia kirjutasid, näitab, et Sa tead seda isegi!
Kirjast ei selgu, kas oled Gordoni perekoolis õpetatavate oskustega kursis? Kui ei ole võid pöörduda meie nõustaja poole või lugeda T.Gordoni raamatut Tark lapsevanem.
Kirja järgi võib oletada, et ühelt poolt on teil pojaga väärtuskonflikt. Te väärtustate erinevalt mitmepäevaseid pidusid sõpradega, kus tarvitatakse palju alkoholi. Ühe jaoks on see arvatavasti väga huvitav ja tore ning teise jaoks kurb, mõttetu ja võibolla ka ohtlik. Teiselt poolt on mingitel hetkedel tegu ka vajaduskonfliktiga, kuna teil on kokkulepped, millest poeg kinni ei pea. Sel juhul on poja käitumisel Sulle konkreetsed mõjud aja-, energia- või rahakulu, mis mõjutab Sinule oluliste vajaduste rahuldamist. Raamat või koolitus annab häid ideid, kuidas selliste konfliktide puhul käituda, nii et ka suhe lapsega ei saaks kahjustatud.
Alati on hea last aktiivselt kuulata ning püüda maailma läbi tema silmade näha ja mõista, miks on tema jaoks sellisel viisil sõpradega koos olemine nii oluline. Sellel asjal on kaks head külge. Esiteks tunneb poeg, et ema mõistab teda ja siis on tõenäoline, et ka tema suudab ema rohkem mõista ning tema vajadustega arvestada. Teiseks võib oma lapse maailma kuulamine ja mõistmine muuta ka enda hoiakuid ning anda hingele rahunemist ja leppimist, mis tundus enne ilmvõimatu.
Teismelise arenguline ülesanne on oma vanematest lahti lasta ja pesast välja lennata. Samas vajab iga noor alguses palju turvalisust. Tähtis on, et ta saaks pärast esimesi tiivasirutusi pesasse tagasi tulla, et siis uuesti proovida. Selleks, et noor leiaks oma päris tee, on tal tihti vaja algul proovida midagi väga vastandlikku sellest, mis kodus oli, et siis luua see, mis ta enda südamele õige tundub. Turvaline pesa tähendab just mõistmist ja aktsepteerimist, ka vigade tegemise korral.
Arvan, et iga ema väärib lapse pesast lahkumise ajal tuge ja mõistmist. Näha, kuidas laps teeb asju, mille eest ema on püüdnud teda kaitsta, on kindlasti valus. Et seda aega üle elada, on hea omada kõrval inimest, kes julgeb ise tundeid tunda, teab sellise valu suurust ning teab ka, et pesast lahkumine on eluks vajalik.
