Palun aidake mind! Mu isa on võimatu inimene:ta keelab , käsutab, karjub ja viriseb. Kogu meie elu peab käima isa järgi. Kui nii ei lähe hakkab ta karjuma ja ähvardama. Kui karjumine ei aita, võib ta isegi lüüa! Ta on mind ühe korra löönud! Ma olen vitsa saanud. Ja kord isegi ilma põhjuseta. Siis oli mul usadusväärne inimene, kellega rääkida. Nüüd on ta surnud. Lisaks tülitsevad ema ja isa väga-väga tihti ja meie vennaga peame seda pealt kuulama. Ma ei oska neid kuidagi lepitada. Kui ma olin isaga tülis, (see oligi see kord, kui ta mind lõi!) siis ma ütlesin ´ma vihkan sind!´ Ta korrutas järgmine päev hästi vastiku ja peenikese häälega´´ma vihkan teid kõiki, ma vihkan teid kõiki!´´ Kui ma ütlesin, et ta järgi jätaksei teinud ta väljagi.Kõik need tülid ja karjumised... ma ei suuda neid enam kannatada... Mida ma peaksin tegema?
Ma mõtlesin kohe tükk aega, mida Sulle vastata. Inimesed ja nende suhted on ka kõrgmatemaatikast keerulisemad - ehk seepärast ongi psühholoogias niivõrd vähe valemeid kasutusel.
Hea Tüdruk, mul puudub Sulle põhjalikuma vastuse andmiseks oluline tausainfo - näiteks on Sul õdesid-vendi? Kui vana Sa oled? Kas selline olukord on kestnud juba pikemat aega? Jne. Aidata aga tahaks.
Aitäh Sulle!Mul on 3 venda ja üks õde, üks vend elab kodus, teised on nö. pesast välja lennanud. Pärast selle teksti kirjutamist mõtlesin ma tükk aega järgi, läksin isa juurde ja me rääkisime pikalt. Lühidalt öeldes ta ütles, et ta püüab oma käitumist parandada. Aga ema läheb vahepeal ikka päris hulluks... ma ei oska siis midagi teha... kui ma vahele lähen, käituvad nad nagu poleks mind olemas. Pärast tüli ema nutab ja isa on kohutavalt solvunud ja vihane. Kui ma nendega räägin, siis nad ainult süüdistavad üksteist! Abi? Ehk?
Seda on küll rõõmustav kuulda, et saite isaga rääkida. Ma saan aru, et siia foorumisse kirjutamine aitas Sul milleski eneses selgust saada, mistõttu otsustasid isaga rääkida ning midagi teie vahel lahenes.
Ütlesid esimeses kirjas, et Sa ei oska oma vanemaid kuidagi lepidada. On oluline teada, et ükski laps ei saa oma vanemaid lepidad. Vanemate omavaheline suhe on kahe täiskasvanud inimese suhe ja sellesse ei saa teised inimesed sekkuda, ka lapsed mitte. Nende tülisid on kindlasti Sinul raske kõrvalt vaadata. Kui kaks Sinule olulist inimest karjuvad, solvuvad ja vihastuvad, teeb see kindlasti abituks ning äratab muid ebamugavaid tundeid. Kuid ma tahan Sulle öelda, et ainult nemad kaks saavad otsustada, et nad ei jätka sellist suhtlemisstiili ja otsivad endale abi. On loomulik, et lapsed tahavad oma vanemaid aidata, kuid selles kohas ei saa laps võtta mingit vastutust. Oleks hea, kui leiad kellegi, kellega saaksid rääkida ja kes Sind kuulaks. Võid pöörduda näiteks Tallinna Perekeskusesse ning rääkida oma murest mõne psühholoogiga. Ehk toetab Sind ka mõte, et tundeid kogeda on tegelikult turvaline! Inimesed väljendavad oma pingeid tihti just kõige turvalisemate inimestega, isegi kui see kõrvalseisjatele ei paista kuigi turvaline.
Sinul on võimalus nende lepitamise asemel väljendada seda, kuidas vanemate tülitsemine Sinule mõjub ja kuidas see Sind tundma paneb. Sa võid öelda, kui Sa ei soovi, et üks vanematest Sinule teist vanemat kirub või süüdistab. Sinu jaoks on nad ju ema ja isa, kuid nad tülitsevad kui mees ja naine.
