Tere!
Lugesin äsja läbi ühe J.Frosti e. Super Nanny raamatu. Olen ka saadet huviga jälginud, seepärast tekkis huvi ka raamatu lugemiseks. Kuidas kommenteeriksite tema õpetusi Gordoni seisukohast? Kas ta on kohati liiga karm? Kas lastele surutakse peale [vanemate] autoriteeti?
Mulle endale meeldib just tema järjepidevuse õpetus. Arvan, et tänapäeva lapsed on tihti just seepärast sõnakuulmatud, et vanemad ei jõua (ei viitsi, ei suuda) olla piisavalt järjepidevad. Kehtestatud piirid on liiga kergelt lõhutavad, ka tavaolukordades, mis tekitabki lastes segadust ja samas ka karistamatuse tunde.
Aga jäin mõtlema just selle autoritaarse hääle kasutamise juures. Ning samuti edastatakse sõnumeid rohkem käskival-keelaval viisil. Mil määral see vajalik on ja millal?
Olete tõstatanud huvipakkuva teema, arvatavasti on paljudel raamatu lugejatel ja supernänni saadete vaatajatel hulk küsimusi. Tore, kui teema leiab siinkohale veel kommenteerimisi ja arvamustevahetusi. Kahjuks ei ole ma nimetatud raamatut lugenud, samas olen näinud mitmeid saateid, oma kommenteerides autoriteedi ja piiride teemal toetun Gordonile.
Autoriteeti, nii nagu Gordon seda mõistab, ei saa peale suruda. Sunni ja survega, võiks öelda pideva dresseermisega, võib saavutada võimu, see põhineb siis autokraatsusele, mille vahenditeks on käsud-keelud-karistused. Autoriteet aga, on mõju lapsele, mis teenitakse välja, kui nii võib öelda, ja tugineb sellel, et laps tunnetab ja usub vanema (mõne teise täiskasvanu, nt õpetaja) asjatundlikkust, elutarkust, ekspertsust teatud küsimustes. Kindlasti toetub autoriteetsus vastastikusele lugupidamisele, samuti veendumusele, et vanem ja targem inimene on lapse suhtes heasoovlik ja tema isikupära aktsepteeriv.
Kõik see kehtib ka piiride seadmise kohta, neid võib seada ja hoida ka nii autokraatsel viisil kui ka kehtestaval viisil. Esimesel juhul on vaja käske-keelde ja tagasisideks, kinnitamiseks tasusid-karistusi. Teisel juhul väljendab end vanem selgelt mina-keeles, seistes oma õiguste ja vajaduste eest ning suhtub austavalt ka lapse vajadustesse ja tunnetesse. Tagasiside ja hea suhte arendamiseks, lapse motiveerimiseks kasutab see vanem positiivset mina-sõnumit. Lapsed on väga huvitatud tunnustusest, nad õpivad ka teiste vajadustest hoolima, kui neid on keheldud lugupidavalt, mõistavalt, empaatiliselt.
Mis puutub järjepidevusse, siis loomulikult ei kujune lapsel selgust ja kindlustunnet, kui kord võib sama asja, kord mitte. Ka kehtestavat meetodit võib kasutada ja tuleb kasutada selleks, et lastele piire seada ja selgust lubatava ja lubamatu käitumise vahel luua. Küsimus pole ju selles, kui palju, kui tihti ja kui rangeid piire seada, vaid selles, kuidas seda tehakse.
Lisan veel, et järjekindlus pole aga eesmärk omaette, äärmuslikel juhtudel võib ka sellega liiale minna ja muutuda jäigaks pedandiks. Sel juhul pole piire enam vaja selguse, laste ohtude eest kaitsmise ja vanema vajaduste arvestaiseks, vaid tõesti vaid võimu demonstreerimiseks. Meenutuseks, et meie sallivuse joon ei ole igal ajahetkel ja igas olukorras ühesugune, samuti laste kasvades ja arenedes on vajalik piire ja nõudmisi muuta. Peamine on ju ikka see, et laps saaks aru, mida temalt oodatakse ja piirid on kui kokkulepped, millest juhinduda, et ei peaks kogu aeg neid määratlema ja mõistatama (karistusehirmul). Samuti võib kujutleda, kui keeruline on mängida näiteks lauamängu, kui igalühel omad reeglid või neid polegi. Vahel on aga vahva teha reeglid ise ringi, kuid nende järgi toimib mäng vaid siis, kui kõik saavad neist aru ja aktsepteerivad neid.
Nüüd veel häälest. Kehtestamine mõjub efektiivselt siis, kui seda tehakse veendunult, kindlameelselt, selgelt ja selle mõju oleneb ka toetavast kehakeelest, hääletoonist, silmsidest jne. Kordan siinkohal veel, et kehtestamine on oma häirituse väljendamine käitumise suhtes ning seejuures säilitab lapsesse aktsepteeriva ja lugupidava suhtumise.
Selged piire ja häid suhteid!
