Mul ei ole siin maailmas enam kohta. Enesetunne on paar nädalat olnud nii halb, pea justkui plahvataks kohe, sisemus kisub krampi. Hingata ei ole midagi. Selline tunne, et katus sõidab kohe-kohe kuhugi ära. Ma ei suuda oma käitumist ega meeleolusid kontrollida. Peas ja hinges on suur segadus. Vastikud mõtted ja süüdistused, ahastus, solvumine ja viha kihutavad mu peas ja hinges vahetpidamata ringi. Ei jaksa rohkem. Lahkuminekust on üle poole aasta möödas. Siiani sain endaga hakkama, nüüd enam mitte. Kartsin, et see auku kukkumine varem või hiljem tuleb. Kolm päeva olen rahusteid söönud, veidi tuimemaks on nad teinud, vähemalt ma ei värise ja magan. Perearst kamandas kiiremas korras psühhiaatri juurde. Kuid ma ei taha minna oma kurtmistega. See on nii alandav. See poleks esimene kord. Mu elu on ikka kulgenud tõusude ja langustega, ühest äärmusest teise. Langused on viinud psühhiaatri juurde.
Täna laksin oma 16-a tütrele kallale, tagusin ja röökisin ta peale kogu oma viha.
Lihavõttepühapäev on. Meil on ikka kombeks olnud lõunalaus veidi pidulikumalt istuda. Ajasin end hommikul voodist välja, värvisin munad, tegin kartulisalati, sättisin laua. Isa pidi ka koogiga tulema. Koos me ei ela, aga suhtleme. Minu jaoks on see väga pingeline, aga olen leppinud. Jõudsin end juba mõttes üleski kütta.
Peale kokkupõrget lõin toaukse pauguga kinni, võtsin auto ja andsin gaasi. Mõtlesin kõik kuradile saata. Õnn, et keegi mulle ette ei jäänud. Pidasin ühes parklas kinni, sest silme ees virvendas, kätes polnud jõudu rooli hoida, pulss oli põhjas. Kohutav hirm ja paanika valdas mind. Natuke istusin ja rahunesin, kuid sain aru, et mul ei ole siin maailmas tegelikult kohta. Ja mul pole ka kedagi, kellele sellisel hetkel helistada või kes tuleks ja annaks käe. Kahjuks puudub julgus vastu puud sõita või rongi alla viskuda. Tean, et pean hakkama saama ja homme tööle minema ning jätkama oma eluringi, kuid mis mõte sel kõigel on... Mis mõte on ühel tühjal kotil, kellest lapsed ka midagi ei pea.
Sealt parklast keerasin kodu poole tulema, sest mu kõrvale parkis auto, kust võeti välja matusepärg...
Praegu on isa lastega teises toas, naeravad ja räägivad, söövad kooki, piiga suust kõlas ka üks valjuhäälsem vihje kallale tulemise kohta. Ma istun arvuti taga ja olen end ära kaotanud.
Kaotuste eest pole keegi kaitstud. Iga kaotus toob kaasa kriisi, raske kaotus suure kriisi. Kriisiolukord on ohtlik, teie kirjast saan aru, et ka eluohtlik. Seega peaksite perearsti soovitust tõsiselt võtma. Kui jääte kopsupõletikku kas lähete arsti juurde? Usun, et kindlasti ei pea te seda alandavaks ning lähete ikka ja jälle uuele visiidile, kuni tervis korras. Sarnane on olukord ükskõik millise teise haigusega. Kui teie psüühiline olukord on selline, et see on ohtlik nii teile endale kui ka lastele, on teil kindlasti vaja taas külastada oma psühhiaatrit.
Abi otsimises pole mitte midagi alandavat. Abi otsimine on väga arukas ja vastutustundlik tegevus. Palun otsige abi ja lubage end aidata. Rahustid annavad vaid ajutist leevendust. Ilmselt vajate mõnda aega antidepressant-ravi.
Inimeste psüühiline ressurss eluraskustega toimetulemisel on erinev. Samas on levinud rumal müüt, mis takistab paljusid abi otsimast et tubli inimene ei satugi kriisi, või kui ka satub, siis ületab selle just nagu nalja. Eemalt võib nii paistagi. Tegelikult on tunne, et ma ei tule toime, üldinimlik, inimene ei ole raudnael: Põhjamaade statistika näitab, et kuni 75% inimestel kaob keerukas olukorras võime eesmärgipäraselt tegutseda.
Igasugune kaotus, pettumus, ebaõnnestumine, eemaldumine, ilmajäämine toob kaasa valu ja ahastust, iga tähtis osa me elust, millega oleme sunnitud hüvasti jätma, paneb meid kannatama. Kui me ei tööta seda valu läbi (ei ole nõus seda taluma, põgeneme selle eest, eitame seda vms), on meil väga raske psüühilist tasakaalu tagasi saada. Teiegi kirjeldate, kuidas elu on olnud aina tõusude ja langustega. Mõlemad kuuluvad küll elu juurde, ent ülemäärast kõikumist on raske taluda kuid seda ei pea taluma, seda on võimalik muuta.
Kui soovite stabiilsemat elu, peaksite iseendaga tõsiselt tegelema. Valust läbiminek pole kerge, kuid sellesse kinnijäämine tähendab kindlasti ka üldisemat kinnijäämist kogu oma edasise eluga, samal ajal kui oma valust ja rasketest tunnetest läbi minemine soovitavalt koos mõne spetsialisti abiga võib avada ukse rahunemisele ja aja jooksul ka uutele võimalustele eluga rahul olla ja seda ka nautida.
Ilmne on, et kriisis kõige sellega kaasas käivaga üksinda toime tulla on peaaegu võimatu. Kindlasti ei tohi te ennast üksinda jätta, lisaks psühhiaatrile ja psühholoogile on teil hädasti vaja mõne ka mõne teist hooliva täiskasvanud inimese tuge. Vanemad, õde või vend, sõbrannad, töökaaslane... kindlasti leiate kellegi, kes teid on nõus kuulama, tuleb vaid küsida. Palun hoolitsege selle eest. Ka perekeskuse nõustamislingi alt leiate spetsialistid, kelle poole võite julgesti pöörduda.
