Kõigepealt sellest, miks vastatakse küsimusele tihti küsimusega.
1) Inimene ei tea, mida vastata ja püüab nõnda aega võita, et omi mõtteid koguda.
2) Inimene ei taha vastata ning söödab küsimuse küsijale tagasi lootuses, et see karikas läheb temast mööda. Tihti algatab ta hoopis uue teema või vaatenurga manipuleerides sellega küsijat.
3) Küsimusele küsimusega vastamine on ka üks tehnika, mida kasutavad nõustajad. Seda eesmärgiga panna inimest ennast teema peale mõtlema. Tihti on küsimus pigem küsimuse vormi valatud mõtisklus või murekoht, mis on kõige tulusam inimesel endal läbi mõelda. Teise seisukoht võib olla huvipakkuv, kuid enamasti on ise vastuse leidmine palju motiveerivam.
Küsimusele küsimusega vastamine võib olla kujunenud stiiliks, enamasti inimene seda ei teadvusta. Kui see suhtluspartnerile probleemiks on, siis tasub astuda kõne all olevast teemast välja ning mina-sõnumi vormis kirjeldada seda, mis toimub. N: Sa vastad kolmandat korda meie vestluse jooksul minu küsimusele küsimusega. Ma tunnen ennast häirituna, sest vajan tõesti sinu arvamust. Vahest piisab ka lihtsast peegeldusest: Sa vastad mu küsimusele küsimusega. See aitab tõsta rääkija teadlikkust oma suhtlemisstiilist. Kui küsimusega vastamine on vaid harjumuseks saanud käitumismuster, siis sellest peaks vähemalt selleks korraks piisama. Kui aga inimene teadlikult manipuleerib, siis ilmselt järgneb pikka ja sogane seletus või keeratakse asi selliseks, et süüdi on hoopis see, kes küsib.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
