Tere.
Nimetan end värskeks lapsevanemaks, kuigi lapsi on juba kaks (poiss 4 ja tüdruk 2). Mina tulen sellisest perest, kus ema oli hästi võimukas ja mul ei olnud ega ole siiamaani temaga väga häid suhteid. Mu ema oli meie majas peremees (kuigi isa oli ka olemas). Olin ainus laps, aga mind oleks võinud ka pidada majateenijaks. Ise ma tundsin end nii. Ma elasin kodus kuni 22. eluaastani, sest varem polnud rahalisi võimalusi, et omaette kolida. Kuni kodust lahkumiseni kohtles ema mind kui väikest last. Tõepoolest, lapsed jäävad oma vanemate jaoks igavesti lasteks, aga minu ema kohtles mind ikka veel väikese lapsena, kuigi olin juba täiskasvanu. Minult ei küsitud kunagi nõu või minu arvamust, ema avaldas arvamust (nõudis!) selle kohta, mida ma peaksin kuskile selga panema jne. Kõikge valusam koht meie peres oli aga koristamine ja söögitegemine. Ema oli niiöelda puhtuse friik, aga mina olin millegipärast see, kes seda puhtust looma pidi. Ka juba täiskasvanuna kästi mul lihtsalt lambist oma tegevus katki jätta (õppimine, teleka vaatamine, raamatu lugemine, hommikul magamine...) ja midagi koristama minna või süüa teha. Ema seisis siis kõrval ja õpetas. Mina tundsin siis neid asju tehes murust madalamana ja oi, kuidas ma oma ema nendel hetkedel vihkasin. Ema ütles, et kui ma koristama ei õpi, siis ei tule minust korralikku naist, aga ma ei usu, et mind õpetasid korralikuks inimeseks need vihahood, mida ma enda sees tundsin.
Nüüd ma kardan oma laste pärast. Tahaksin teilt küsida nõu, kuidas ja mis vanuses kaasata lapsi kodu korrashoidmisesse? Ma nii väga kardan, et kui palun oma lastel tulevikus midagi teha, siis nad sisimas vihkavad ja neavad mind nagu mina oma ema. Aga ma ei taha olla ka selline kanaema, kes teeb laste eest kõik ära ja need ei oska tulevikus mitte midagi teha. Ma ei taha oma lapsi ära hellitada, aga ma tahan, et nad tunneksin end armastatult ja mitte minu teenijana, vaid koristavad kodu, sest see on terve meie pere oma.
Suur tänu, kui oskate mulle häid nippe jagada!
Soovite lastes kasvatada kodu korrashoidmist ning hoida suhetes hoolivust ja armastust. Kahtlemata väga olulised ootused ja väärtused, kuhu püüelda vanematena.
Teil endal on olnud piisavalt palju valusaid kogemusi ja nüüd ka teadlikkust, millest tuleb hoiduda. Viha ja hirm ei ole kindlasti need emotsioonid, mida oma lastele soovida ja mille kaudu meie pere tunnet kujundada.
Usun, et olete juba palju olulisi asju arvestanud ja proovinud ning seetõttu võivad mõned järgnevad mõtted mõjuda ka iseenesest mõistetavatena.
Niisiis, kaasata saab lapsi ühistesse tegemistesse varakult. Kõik, mis on jõukohane, on sobiv ka rakendada heade kavatsuste teenistusse. Näiteks, kui laps võtab mänguasju, hoiab neid käes ja tegeleb nendega, siis saab ta hakkama ka sellega, et panete koos neid pärast mängu oma kohale, on see siis kast või riiul. Selline tegevus on oluline mitmel moel saab loodud alus korrastatusele (asjadel on oma kindel koht), see on tegevuse lõpetatus (ühtlasi ettevalmistus millekski muuks, nt õue või magamaminekuks), võimaldab pakkuda ka iseseisvust (nt võib laps otsustada, kuhu riiulile klotsid ja kuhu autod vms), annab võimaluse ka ühistegevuseks ja selle tähtsuse andmine (kui vanemad ka teevad, siis on see midagi olulist) ja kui see toimub mõnusas sõbralikus meeleolus, miks ka mitte mänguliselt, siis mõjub ta ka omavahelistele suhetele väga hästi. Samuti võib kaasata lapsi teistesse kodutöödesse, näiteks riided oma kohale, lauakatmine, köögis askeldamine jne. Tore ja seejuures ka tähtis töö võib olla mistahes jõukohane askeldamine, esialgu koos isa-emaga, nt salati segamine, võileiva tegemine, lumekühveldamine, laua või põranda pühkimine jne.
Innustust ja tegevuse tähtsust lisab kindlasti ka tunnustus (positiivne tagasiside mina-keeles: mul on hea meel, et tuba jälle koras on; mind rõõmustab see, et koos saime kiiremini ja nüüd on meil aega muinasjuttu lugeda..... vms.).
Oluline ongi emotsionaalne pool, kas sellest jääb positiivne meelestatus või ebameeldiv pinge pahandamisest, näägutamisest või karistusega ähvardamisest.
Kõik ei pruugi aga sugugi alati toreda koostegemisena laabuda. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus on kohane väljendada nõudlikkust, aga ka pahameelt või rahuolematut. Sel juhul saab seda väljendada avatult ja siiralt, kuid oluline on teha seda ilma lapsi halvustamata (kehtestav mina-sõnum, nt kui näen asju põrandal laiali, siis ma kardan, et keegi võib kukkuda ja viga saada). Oma arusaamu ja ootusi on samuti kohane väljendada mina-keeles: mulle meeldib, kui asjadel on oma koht ja leian need alati üles ja tuba on puhas; mul on hea meel kui tuled mulle appi taldrikuid lauale panema jne. Vahel on vaja ka selgitada ja kokkuleppeid teha kodukorra reeglites, nt kus asjad käivad, millal miski tegevus toimub, kes mida ja kuidas tegema peab jne.
Peamine mõte ongi see, et oluliste väärtuste edasi andmine toimib parimal moel just läbi hooliva ja aktsepteeriva suhte, koosolemise ja vanemate eeskuju kaudu ning seetõttu väga loomulikul viisil igapäeva elus toimetamiste kõrvalt. Kui lapsed näevad, et ka ema-isa ise koristavad ja hoiavad kodu korras, räägivad, mille poolest üks või teine tegevus vajalik ja on, siis ongi eeldused loodud, et kujuneb meie pere tunne, asjad saavad tehtud ja suhted on lähedased. Häid ühiseid toimetamisi ja meie-tunnet!
