Nii lühikesele kirjale ja seejuures äärmiselt raskele küsimusele midagi sisuliselt vastata ei söandaks. Ühest küljest aiman, kui raske on selline küsimus Teile endale ja kuivõrd suurt pingutust ja eneseausust vajab selle tunnistamine.
Emaks olemise vastumeelsuse kujunemise selgitamine ja omakorda ületamine on väga pikk ja kahtlemata valuline protsess, millega tegeleda võiks koos väga hea professionaaliga, psühhoterapeudiga. Kirja põhjal aga selgub, et seda on juba proovitud ja tulemusteta. Aga ikkagi, võimalik, et pole siiski asi nii lootusetu. Kui ühe või mõne konkreetse spetsialistiga (psühholoog või psühhiaater ei pruugi olla psühhoterapeut) koostöö ei toonud muutusi, siis tuleb proovida mõnda teist ja ikka võib jõuda mõne sammu võrra lähemale, kas selguse suunas või koguni parima lahenduseni. See, millest oleneb teraapilise protsessi tulemuslikkus on seotud tuhande pisiasjaga (sh vähetähtis pole ka konkreetne persoon) ja nagu ma oletan, siis kaotada pole suurt midagi, võita aga väga palju.
Miskipärast oletan, et soovite teada veel alternatiive ja pigem selles suunas, mis siis teha, kui olete loobunud vastumeelsuse ületamisest. Ehk siis näib, et kaalute ka loobumist emaks olemisest?
Kui nii, siis jäägu see tõesti viimaseks variandiks, kui olete piisavalt proovinud ise abi saada, ja lähedastega aru pidanud. Ka nendepoolne mõistmine ja toetamine on äärmiselt oluline nii otsusele jõudmisel kui ka hiljem. Ja kes teab, võib ju koos mõeldes tulla lahendusi, mille peale pole veel tulnud.
Ja lõpuks jääb ikka veel variant, kui need eelmised kohe kuidagi ei aita, siis pöörduge näiteks elukohajärgse (linna- või vallavalituse) lastekaitsespetsialisti poole.
Soovin eelkõige Teile mõistvaid ja toetavaid lähedasi, mida Te praegu eelkõige vajate.
