Ma vist olen hulluks läinud. Mingi kinnismõte on peas ja lahti sellest ei saa. Olen kahe tütre ema ja ootan kolmandat. Saime just teada, et jälle tütar. Kuna vanust on juba omajagu, siis nüüd on lastenorm täis ja rohkem kindlasti plaanis ei ole. Loomulikult ma armastan oma lapsi väga, olen ikka suht "kanaema". Aga... ma nii väga ootasin poega. Sel korral pidi ometi kõik klappima, ennustused ja teooria ovulatsiooniga seoses. Muidugi laps on laps ja peaasi, et ta on terve. Ja ma peaksin olema õnnelik, et ma üldse lapsi saan, mu omagi tutvusringkonnas on naisi, kellel seda õnne ei ole. Lihtsalt juba väikese tüdrukuna unistasin oma pojast, mõtlesin talle nimesid välja, nüüd olen vaadanud poiste asju ja riideid, et mis ma talle siis ostaks ja selga paneks. Tütart tahtsin ka, aga esimene unistus oli ikkagi poeg. Võibolla sellepärast, et olin ise ka suht poisilik tüdruk, ronisin puude otsas ja ehitasin onne, nukkudega ei mänginudki. Praegu ka ma väga naiselik naine ei ole, armastan pükstega käia ja meigin end harva. Võibolla ma kardan, et ma ei suuda oma tütreid piisavalt "naiselikeks" kasvatada. Või kasvatavad hoopis nema mind? Vanem lasteaiaealine tütar on igatahes täitsa hull "tibi", keerutab end peegli ees ja tahab printsess olla, lunib poest laste meigiasju ja riputab kulinaid külge. Noorem on veel pisike, aga vanema eeskujul on temaga juba samamoodi käituma hakanud. Võibolla mulle tundub, et poisiga oleks kuidagi lihtsam olnud. Või ma ei tea. Igatahes tunnen ma end kohutavalt halvasti selle pärast, et ma nii tunnen. Tunnen end süüdi selle veel sündimata lapse ees, kuigi ma armastan teda väga. Ma ei taha enam tunda kadedust naiste ees, kes saavad poegi, aga nüüd see tunne aina süveneb. Lähen lastega mänguplatsile ja tulevad sinna emmed oma pojakestega ja tunnen, kuidas midagi kihvatab sees. Kuidas sellest tundest küll vabaneda? Kuidas küll endale selgeks teha, et see on rumal ja lapsik?
Tere!
Lugedes Teie kirja kujutan väga hästi ette seda, mida võite tunda. Oodata tütart, kes unelmates tegelikult oleks võinud olla poiss. Iga laps on oodatud ja kallis. Muidugi tahavad enamus vanemaid, et oleks mõlemast soost laps olemas. Saatus tahab aga teisiti. Oluline on, et oodatud laps oleks siiralt oodatud ja armastatud. See on oluline oodatava lapse jaoks. On tehtud uuringuid, et raseduse ajal salvestab laps need emotsioonid ja mõtted, mida ema mõtleb ja tunneb. Kui Te salamisi olete oodanud poissi ja tegelikult on tüdruk, siis alateadlikult võib Teil siiski olla pettumus. Jälgige, et see armastav tunne Teis oleks tõesti siiras, mitte teeseldud. Kujutage ette, milline armas tütreke võib olla. Teil on neid siis kolm. Kujutage ette, kuidas nad mängivad nukkudega jmt. Tüdrukuid saab riietada ju nagu printsesse. Kujutage ette, kuidas te panete neile näiteks ühesugused kleidikesed ja nad on nagu nukukesed. Looge visuaalselt endale pildid tüdrukutest. Minge poodi ja vaadake kui ilusaid asju on tegelikult tüdrukute jaoks loodud. Te ei pea neid ostma, kuid tunnete loomiseks oleks see hea. Olen ise peagi kahe tüduku vanaemaks saamas. Sellepärast ma kirjutan oma tunnetest. Mitte sellepärast, et tüdruku asemel oleks poissi oodatud, vaid vastupidi: milline rõõm on näha kahte õde koos mängimas. Laps on laps.
Mis puutub enda poisilikku käitumisse, riietumisse jmt., siis on see pärit tõenäoliselt teie oma ema mõtetest ja tunnetest teie ootamise ajal. Tean, et on selliseid peresid, kus isad ootavad ainult poega. Ema, kes sellises ootuses last kannab ja isa ootused üle võtab ning siis enda tunnete maailma vastavalt sellele visualiseerib, kandub lapsele nii ehk teisiti üle ja võib arengut kaudselt mõjutada. Ka hormonaalset. Sellepärast kui on oodatav laps tüdruk, siis mõelda teda tõesti tüdrukuna ja vastupidi. Mitte eitada olemasolevat sugu. Loodusel ja saatuse tahtel on oma kaasa mängida.
Teie võite ju tahta, aga kas sünnib poeg või tütar sõltub ainult ja ainult mehest, pole seal naisel midagi parata- seega pead pretensioonid esitama laste isale.
Kui meie naisega ootasime kolmandat siis tundsime ka välist survet, et nüüd võiks olla poeg. Tunnistan, et olin sellest häritud. Pole teiste asi öelda, kes mu peresse sündida võiks. Kui ultrahelis öeldi, et kolmas ka tütar siis olime naisega mõlemad rõõmsad- see tundus eriline ja nagu väljakutse: kolm tütart!
Ma olen väga uhke isa. Teemaalgataja jutu peale hakkasin mõtlema, et minu vainim tütar teeb kõigile spordiklubi noormeestele silmad ette kergejõustikus ja dzuudos, Keskmisel on hea pea matemaatikas ja teda huvitab füüsika ning arvutid, valmistub reaalgümnaasiumisse kandideerimiseks. Kolmas loeb 10 aastasena vabalt ingliskeelset ilukirjandust. Kõik sõidavad ATV-dega ja ruladega. ja kõik teavad kuidas pikas kleidis ja konsaga kingaga Estonias kiitvaid pilke püüda. Poisid ei suudaks seda kõike kunagi.
Jah, poistega oleks ilmselt lihtsam.
Olen kahe poja ema ja tahtsin endale väga tütart.Kahjuks läks teisiti.Olen mõelnud isegi kolmandale lapsele,aga kardan,et sünnib poiss.Mees on muidugi õnnelik,isegi tema on tunnistanud,et üks lastest oleks võinud tütar küll olla.
